ootas paradiis, halbu aga põrgupiin ning mõlemas usundis oli ette määratus headuse võit kurjuse üle. Kuid sarnasusi võib leida ka Egiptuse, Mesopotaamia ja Kreeka raligioonidega. Iisraellaste Jumalat kujutati samuti inimese sarnasena ning inimeste elu sõltus kõigevägevamast. Tema tahtmist tehes, võis elada head elu. Ka iisraellastele oli nende jumal suureks eeskujuks. Erinevalt Egiptuse, Mesopotaamia ja Kreeka jumalatest, puuduvad Jahvel aga inimestele omased pahed. Jumal on täiuslik ning ka inimesed peavad püüdlema selle poole. Kreeka ja Idamaade religioonid on sarnased ka selle poolest, et jumalatele püstitati pühakodasid. Nii Kreekas, Mesopotaamias, Egiptuses kui ka Juudamaal rajati jumalate meeleheaks templeid. Templis oli tavaliselt ka altar, kus sai jumalatele ohverdada, et heastada oma halbu tegusid. Vaid Egiptuses ei ohverdatud mitte altarile, vaid jumalakujule, keda toideti, pesti ja riietati
Tarkus end inimestele kui Jumala heledam pool, lahke ja heatahtlik aspekt." (JUNG 2002:41) Jung leiab siiski, et Jahve mitte alati Tarkusega nõu ei pea, vaid tundub olevat ta olemasolu peaaegu et unustanud. Nii näeb Jung Jahved brutaalse, äkilise ja hoolimatuna. Vahel jääb mulje, nagu oleks Iiob mõnes osas temast isegi targem, kuivõrd karm elu sunnib teda teravdatud järelemõtlemisele enese ja elu üle, sellal kui kõikvõimsal Jahvel puudub selline vajadus. Nii muutub Jahve Iiobi suhtes umbusklikuks ja soovib teda proovile panna. Järgneb Iiobi varanduse ja perekonna häving Jahve käsilase - Saatana läbi. ,,Siin peaks meeles pidama musti tegusid, mis kiiresti üksteisele järgnevad: röövimine, mõrv, tahtlik kehavigastuste tekitamine ja ausast kohtupidamisest keeldumine. Asja teeb veel hullemaks fakt, et Jahve ei näita üles süümepiinu, kahetsust või kaastunnet, vaid ainult halastamatust ning brutaalsust
annaabi.ee 
