loodud erinevaid ärilisi ja mittetulunduslikke tugigruppe. Kiviaja dieet Viimaste aastate jooksul on muutunud populaarseks nii nimetatud kiviaja dieet. Nüüd näitavad aga mitmed uurimused, et meie esivanemad ei toitunud hoopiski mitte vaid metsloomade lihast, kalast, pähklitest ja marjadest. Nimelt kirjutas Ameerika teadusajakiri PNAS, et Itaaliast, Venemaalt ja Tshehhist leiti ligi 30 000 aastat vana jahvatatud jahu ning jahvatuskivide leidu.Leid näitab, et ka kiviajal jahvatasid paljud inimesed erinevates kohtades jahu. Seda küll arvatavasti kartulisarnastest juurtest, seda veega segades ja praadides.Teadlaste arvates on varasemad uurimused liialdanud liha osaga kiviaja inimeste toidulaual, sest lihatarbimine jätab arheloogiliselt paremini tuvastava jälje. Samal ajal kui teravilja või taimede jäägid on koos leidude pesemise-puhastamisega lihtsalt kadunud.Koopainimese elu on aga köitnud ka linnas
(Moora, 1981). Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida (Moora, 1980). 5 3. Leivategu Pärast töömahukat ja rasket rehepeksu oli ka teradest jahu saamine kaugematel aegadel küllaltki vaevarohke. Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat (Pilt, 2002). Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi
Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Kui kevadeti rukkiga kitsas käes oli, siis öeldi ikka, et aganik on kevadine leivakast. Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida. LEIVAJAHU JAHVATAMINE Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. Sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi
annaabi.ee 
