veepumbad, viis selleni, et veevoolu jõud vähenes, selle tagajärjel neutronite imamine jahutajatesse vähenes. Turbiin ühendas end reaktorist lahti, reaktori tuumas olev aurutase suurenes ning jahutajad kuumenesid üle. Kuna jõud suurenes nii palju, siis Xe-135 mürgid hakkasid põlema kiiremini kui I-135 kõdunes, mis suurendas jällegi jõudu, selle tagajärjel suurenes Xe-135 põlenguprotsess taaskord ning nii edasi. Kuna enamus jahutusvarrastest oli eemaldatud, siis polnud enam midagi, mis saatuslikku katastroofi vältida suutnuks. Kell 1:23:40 vajutasid operaatorid AZ-5 nuppu, mis käskis reaktori väljalülitamist, lülitades kõik jahutusvardad sisse tagasi, kaasa arvatud ka enne manuaalselt välja võetud vardad. Plahvatus Jahutusvarraste aeglane sisestusmehhanism ning varraste vigane disain tegelikult suurendas reaktsiooni tempot. Selle hetkel hakkasid purunema kütusevardad, mistõttu osad
eksperimendi läbiviimiseks. 1:05 hommikul, 26. aprillil, pidavat veepumbad turbiini jõul ennast tööle lülitama, suurendades veevoolu kaugemale kui see, mis on ohutuse-nõudes kirjas. Veevool suurenes veelgi 1:19 hommikul ja kuna ka vesi imab neutroneid, siis reaktori jõud kahanes veelgi ning see nõudis mõningate manuaalselt juhitavate jahutusvarraste eemaldamist. See aga lõi eriti ohtliku olukorra; enamus jahutusvarrastest eemaldati, ainus asi, mis ajas veel reaktorit töökorras hoidmiseks, oli Xe-135 tootmine. 25. Aprilli päevaajal, planeeriti neljas reaktor seisata, ülevaatluse eesmärgil. Vastu võeti otsus, et katsetada reaktori turbiini generaatorit, et kas too genereerib piisavalt elektrit et reaktori ohutus-süsteeme jooksutada (eriti veepumpasid), sündmuse käigus kadus osake välist elektrijõudu. RBMK-1000 reaktor vajab vett, et pidevalt ringelda läbi tuuma, senikaua kuni
annaabi.ee 
