rõngast. Langevari ei avanenud. "Niisiis võiks arvata," lausus õpilane endamisi, "et see idioot ja tema auto ei ole lennuväljal, kui ma maandun." 9. Ühte dessantväeossa otsustati saata komisjon kontrollimaks sõjalist valmidust. Väeosa juhatusel õnnestus aga sellest eelnevalt teada saada ja peagi olid kõik paanikas - keegi polnud veel kordagi isegi langevarjuga hüpanud! Üks sõdur tegi siis ettepaneku: "Seome õige langevarjude külge jahukotid ja viskame need siis lennukist alla. Kui kotid maanduvad, jookseme ise põõsastest välja, teeseldes, et just maandusime." Otsustatigi siis niimoodi talitada. Peagi saabus komisjon ja võttis vaatluspunktis koha sisse. Märguande peale lükatakse lennukitest jahukotid alla. Üks kott tuleb aga langevarju küljest lahti ja langeb kivina maa poole, kukub põõsastesse - mataki! Põõsastest kostub röögatus: "Assa kurivaim, nii võib ju surmagi saada!" 10
Leivajahu jahvatati ka kodus käsikivil, kuid see sai liiga sõre. Jahu säilitati viljaaidas spetsiaalses kirstus või tünnis. Seda ülemäära tagavaraks ei hoitud, et ei saaks sigineda koid. Ait, kus teravilja, jahu ning tangaineid hoiti, pidi olema puhas ja hästi õhustatav. Viimaseks otstarbeks oli aida ukse all nn. kassiava ja tagaseinas üleval tuulutusava (nagu suitsusaunal repnaauk). Pärast veskil käiku klopiti jahukotid õues hästi puhtaks ja pandi päikesepaistele tuulduma. Leivanõu ehk leivaküna See tehti enamasti ühest puust. Paremini sobis lehtpuu, mis ei anna maitset ega pragune. Künapuu oli ühest küljest ¾ puu jämeduseni siledaks tahutud ja seest õõnestatud. Otstessse olid tehtud samast puust käepidemed. Leivategemisel asetati küna puidust raamile, millel oli neli jalga. Raamil oli süvend, kuhu küna asetati. Künal oli samast puust kaas ja seda kasutati ainult leivategemiseks
annaabi.ee 
