olukorda me jõuame. '' Kõik otsused lükatakse edasi ja oodatakse, et need justkui ise laheneksid, see aga omakorda tekitab rahva hulgas vastuolusid. Otsused tehakse viimasel hetkel, kiirelt ära, ilma rahvast kaasamata. Rein Raud sõnas oma artikklis, et riigikogus on kombeks korraldada nn Valge saali arutelusid, mis toimuvad siis, kui tegelikult on juba teada, mis tuleb. Sinna uhkesse ruumi kutsutakse kokku erinevate vaatenurkade esindajaid, kes võivad tundide kaupa jahuda, kuidas nende meelest asi peaks olema, pärast võtab keegi kokku, et näete, oli erinevaid seisukohti, me siis vaatame-kaalume. Kuigi tegelikult on otsus kabinettide vaikuses ammu tehtud. Tema seisukohad toetavad igati seda, et demokraatlikut riigikorda pole täielikult veel saavutatud, oleksime justkui tagasi kommunnistliku korra juures. Kuna suur osa meie rahvast elavad vaeselt, siis pole nad rahul praeguse riigiga.
Ansip teeb regulaarselt jalgrattatreeninguid. Ta on korduvalt läbinud Tartu rattamaratoni põhidistantsi. Aprillis 1996 juhtus tal jalgrattaga sõites lauskokkupõrge sõiduautoga. Talle tehti 11 tundi kestnud operatsioon ja ta oli 3 kuud voodihaige. Taastumine võttis aega 14 kuud. Ansipiga suhelnud inimesed teavad hästi, et peaministrikandidaat on võimeline vestluskaaslase surnuks rääkima. Ta pajatab, mida tahab ja võib kümme minutit mingil kõrvalteemal jahuda, et siis põhipunktid jälle üle korrutada Kuid vähemalt pole Ansipil mingeid raskusi moodustada alguse ja lõpuga lauseid. Erinevalt näiteks kahekordsest peaministrist Mart Laarist, kelle briifingute salvestusi üle kuulates ajakirjanikud peast karvu katkusid, et kolm korda sekundis suunda vahetanud mõtet kuidagigi kirja panna. Ansipile meeldib rääkida põhjalikult. Ta tahab oma mõtte lõpetada, isegi kui kell tiksub ja