Sellele lisaks märgib ta veel, et sellest paradigmaatilisest igiliikurist on isegiväga tugeva faktide surve puhul raske välja tulla. Oma raamatu tuvustuseski mainib ta, etraamat on mõeldud ka ajupesuga eriteadlstele.Raamatut lugedes jäi mulje, et autor ellimineerib igasusguse vastasseisu ja vaidlemise. Ta eilase sellest ennast häirida, kui ollakse ta väidete vastu. Maie Remmel ütleb ka raamatualguses, et ta küll võtab teadmiseks vastasleeri arvamustesurve, kuid loobub sõnasõdadest jahoolikalt ehitatud mõttehoone kivihaaval lammutamisest.Kokkuvõtteks võib öelda, et raamatut oli väga huvitav lugeda tänu selle teistsuguselevaatenurgale. Samas ei saa seda minu arvates pidada väga teaduslikuks. Teos jääbpendeldama populaarteadusliku ja müstilise kirjanduse vahepeale. Seal on nii üht kui ka teist,kuid midagi kindalt seal ei ole. Raamat tekitab osavalt inimestes müstikahuvi ja kasvatab neis rahvusromantikat. Raamatust võib välja lugeda patriotismi ja muret Eesti pärast
pühendades, tema huvi ümbritseva vastu julgustades. *Valetamine on tegelikult samuti loomulikult arenguteelt kõrvale kaldunud lapse viis suunata oma energiat. Laps võib valetada hirmu pärast karistuse ees või soovist varjata oma suutmatust. Õpetaja võitleb valetamise vastu, kuid tegelikult on vaja mõista lapse ebakindlust ja oskamatust end võimetekohaselt rakendada. Teistega võrdlemine - laps arvab end pidevalt süüdi olevat, et on teistest nõrgem, aeglasem. Oskuslikult sepitsetud jahoolikalt läbimõeldud valed ei ole räägitud enesekaitseks, vaid lapse soovist asju just niiviisi näha. See on põgenemine ebareaalsusesse. Laps elab oma rolli niitavalt sisse, et teda on mõttetu valetamises süüdistada. Tuleks välja selgitada, milline on tegelikkus, analüüsida ka olukorda lasteaias ja koolis. Kui laps ei saa end teostada ausal teel, kui lapse väärtushinnangud hakkavad kujunema selliseks, et
annaabi.ee 
