magama. Muidu on maa hais küljes ning hüljes ei lase ligi. Hülgepüügispetsiifika läks vahel käiku ka tõsisematel juhtudel. Umba Juri kauples Pootsi metsast mõrravaiu, asus aga asus aga maha võtma palgimetsa. Jaolesaanud metsasaksale seletas Juri, et ta teeb nagu kaup oli- hülgemõtta vaiu. Kui Naanu Naan viel nuõr mies oln siis käün tämä mõisa ülgepüüdüs. Siis oli Kihnus viel mõisa ning. Ju siis pieti jahju Sangõs puari miest kissi mõisale pidid püüdmä. Sangõtõst suab ülgesi sui kua. Mehed eläsid koioss, lasksid karvakala ning püüdsid oma süemäks teisi kalu kua. Suagiga oln sedäsi, et üese viidi salaja üks jagu oma koo. Saks pidäs suaki naa napiks. Pinnis, et miks nda vähä? Mehed riäksid, et kolõ raskõ tüe ning. Saks ei ususs. Läkski ühekorra Naaniga seltsis. Mis Naanul viga. Topikatõ all iäräväd, käksägä täksib ikka kõks ning kõks
kundedele kaevust vett, sest veevärk puudus. Poed ja töökojas avanesid otse tänavale. Igal poel, töökojal oli nii öelda oma logo. Lukksepaukse kohal rippus võti, rätsepatöökoja juhatasid kätte käärid jne. Igal tänaval oli oma eripära. Käsitöölised ja kaupmehed tegutsesid eraldi tänavatel või linnaosades. Asupais valiti enamasti praktilistel põhjsutel: parkalid töötasid jõe ääres, sest neil oli tarvis palju vett, pagarid tegutsesid viljasalve lähedal, et jahju oleks lihtne kohale toimetada, nahakaupmehed seadsid end sisse tapamajade lähedusse, küünlakaupmehed leidsid koha kirikute juures, kus liikus palverändureid. Linnad muutusid üha rahvarikkamaks, inimesed kohtusid tänavatel, kalmistutel ja katedraalides. Kahjuks oli ebatervislik ja tihedasti asustatud linn ka nakkushaiguste kiire levimispaik. Liiklusummikud ei ole ainult meie aja omapära. Toona oldi kitsad tänavad tuubil täis
annaabi.ee 
