Selline toiduvalik muudab nad aiapidajate lemmikuteks, kes hoiavad aias putukate arvukust vaos. Saakloomi püüavad konnad oma pika kleepuva keele abil. · Mullastik Tiigi põhjas olev muda on hapniku- ja toitainetevaene. · Organismide vahelised suhted - Tiigielustiku toiduahela tipus on kiskjad: kahepaiksed (konnad, kärnkonnad), kiilivastsed, ujurid, kukrikud, vesijooksikud, vesihargid, selgsõudurid. Paljud nende jahisaagiks olevad väikesed vees elutsevad selgrootud toituvad vetikatest ja orgaanilistest jäätmetest ning aitavad tiigis vett puhtana hoida. · Toiduahel fütoplankton koger ahven kajakas. · Inimtegevuse mõju Kui näiteks tiiki satub lämmastik- ja fosforväetis inimtegevuse tagajärjel siis see rikub veekogu ökoloogilise tasakaalu ning põhjustab veekogu ,,õitsengut" ja veetaimedega (eelkõige lemmeldega) kattumist. Selle tagajärjel muutub
kaitsetutele veeloomadele. Need kiskjad põhjustasid trilobiitide liigikuse vähenemise Kesk- Paleosoikumis: Ordoviitsiumist on teada umbes 80 erinevat trilobiitide sugukonda, kuid Siluri ladestutest on leitud ainult 23 perekonda. Ilmselt ei pakkunud trilobiitide vähe lubjastunud välisskelett küllaldast kaitset kiskjate lõugade eest ja kindlasti "aitas kaasa" ka trilobiitide kohmakas liikumine. Teiseks kaitsetuks jahisaagiks olid kilpkalad, kes surid välja Devoni lõpul ja olid suhteliselt kergeks ohvriks lõugsuusetele kaladele. Loomad asustavad maismaa Lülijalgsed asusid kuivale maale ilmselt Hilis-Siluris. Selgroogsed loomad tegid sellise ülemineku alles Hilis-Devonis. Anatoomia põhjal on ammu aru saadud, et kaladele kõige lähedasemad neljajalgsed selgroogsed on kahepaiksed- konnad, kärnkonnad, salamandrid ja nende sugulased. Sellele et kahepaiksed esindavad
loomadki, ja kuna ta võib leida puu otsas peaaegu kindla pelgupaiga, saab ta alati ise valida, kas astuda looma kohates talle vastu või mitte, kas põgeneda või võidelda. Lisagem, et teada olevalt ei ole ühelgi loomal loomulikku kalduvust inimest rünnata, välja arvatud juhul, kui ta ennast kaitseb või kui ta on äärmiselt näljane, ning ükski loom ei ilmuta inimeste suhtes seda ägedat antipaatiat, mis muudel juhtudel näib tõendavat, et loodus on määranud ühe liigi teise jahisaagiks. Kahtlemata just neil põhjustel on neegrid ja metslased nii harva hädas metsikute loomadega, keda nad võivad metsas kohata. Näiteks elavad ka Venetsueela kariibid ses suhtes täiesti turvaliselt ja vähimategi ebamugavusteta. Francisco Corr´eal 13 ütleb, et kuigi kariibid on peaaegu alasti, käivad nad kogu aeg julgesti metsas ringi, relvadeks ainult vibu ja nooled; ometi pole kunagi kuuldud, et loomad oleksid kellegi neist nahka pannud.
annaabi.ee 
