Tauroktoonia stseeni üks tuntuimaid interpretatsioone kuulub Belgia ajaloolasele Franz Cumont'le. Seda interpretatsiooni kritiseeribki oma artiklis John Hinnels. Hinnels võtab Cumont' käsitluse lühidalt kokku järgmiste sõnadega: ,,Ta (Cumont) kirjutab, kuidas Mithras võtab vastu pulli tapmise ,,julma kohustuse", ,,suuresti enda tahte vastaselt", kuid ,,Taevasest kohusest tulenevalt", ta allutab olendi oma jõule ja ,,torkab oma jahinoa sügavale pulli külje sisse". Seejärel juhtub ime. Pulli kehast võrsuvad kasulikud taimed. ,,Asjatult suunas Kuri Vaim oma ebapuhtad deemonid ahastuses väänleva looma vastu, et mürgitada tärkava elu lätet: skorpion, sipelgas ja madu püüdsid asjatult süüa viljaka neljajalgse suguelundeid ja juua tema verd, kuid nad olid võimetud takistama sündivat imet""1 s(,,He (Cumont) writes of Mithras receiving his ,,cruel mission" of slaying the bull ,,much against his
Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult: «Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.» «Ma ei lase sind nuhelda --» Sulane naeris. «Ma lasen su priiks --» Sulane kuulatas terasemalt. «Ma annan sulle maid päri -- ai, ai, ai -- issand, halasta . . . näe!» Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti. «Kas härrad annavad pärismaad?» «Annan, jumala eest annan.» «Kas vannuvad selle peale?» «Vannun, vannun, vannun!» Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti silmitsedes. Mesikäpp urises vihaselt . . . Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga haaras ta oma raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täiesti rindu. Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasu kaissu. Inimene 11 ja kiskja Veerlesid maas. Murtud raod ragisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus
annaabi.ee 
