sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv. Augustinuse igal sammul peegeldus Jumala austamine. Tema ,,Pihtimused" XI ja XII raamatu osas tekib mul palju küsimusi Jumala ja maailma kohta üldse. Kas too kõikvõimas on alati see kelleks me teda arvame olevat, see õige, kellesse jäägitult uskuda, või peitub meis endis midagi hoopis võimsamat ja ürgset? Ma pean kahjuks tõdema et minu kokkupuude Jumalaga pole eriti tihe ja võib ka öelda- sõbralik, pigem jahedapoolne. Võib-olla on seda vale arvata, sest kõik me inimesed oleme pühakirja järgi Jumala loodud, koosneme luust ja verest, hingame ja mõtleme ning saame alguse pisikestest rakkudest, mis omavahel ühinevad ning millest saab alguse inimene. Harva, kuid siiski olen end leidnud mõtlemast Jumalale, tema kõikvõimsale. Seda enamasti väga rasketel hetkedel ning palunud Temalt abi ning jõudu. Enamasti olen pidanud kas pettuma või ei ole mu usk Temasse piisavalt suur
kaetud ühtlase pruuni kihiga, mis koosneb kuivanud lehtedest ja kooreribadest. Päikeselisel päeval on säärase metsa õhk tulvil tugevat ja äravahetamatut eukalüptiaroomi. Puutüvede alaosad olid sageli süsimustad. See oli kindel märk seal möllanud tulekahjust. Kõrgeima ja sihvakaima eukalüptimetsa leidsime Austraalia kaguosast. Seal, Melbourne'i linnast ligi 60 kilomeetri kaugusel, asub Yarra Rangesi rahvuspark. Ilm oli jahedapoolne ja rõske. Tibutas vihma. Selles parasvöötme vihmametsas sajab sageli ja seetõttu on taimestik erakordselt lopsakas. Puukujulised sõnajalad küündivad 10 meetri kõrguseni ja moodustavad kohati eukalüptimetsa all omaette puurinde. Võrreldes Eesti metsapuudega paiknesid nad palju kõrgemate, täiesti sirgete ja okstetuna tihedalt üksteise kõrval. Ladvad ulatusid 60 meetri piirimaile. Paljudelt tüvedelt oli