kohta (Weber, 1993). Sisuliselt näitab see meioosi teise jagunemise sagedust. Antud juhul langeb see kokku mitootilise geenivahetuse sagedusega. Siin toimub meioosi esimesele jagunemisele tüüpiline geenivahetus diploidse tuuma korduva (näivalt mitootilise) jagunemise käigus, enne kui jõutakse tuumade haploidiseerumiseni. Meioosi teine jagunemine (haploidiseerumine) on vahepealsete jagunemistega ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud, edasi lükatud. Võib-olla annab see rohkem aega rekombinatsioonide tekkeks. Võiks öelda, et suguline protsess on toimunud ilma nähtava sugulise paljunemiseta. Sellisel juhul on ilma viljakehade moodustamiseta kasvava seene hüüfil justkui klonaalselt tekkivad koniidid rekombinantsed venitatud ja varjatud meioosi tõttu. Paraku ei allu rekombinatsioonide lahknemine antud juhul populatsioonigeneetika seadustele (rekombinantsete koniidide ebavõrdne arvukus
Tüviraku arengupotentsiaal ehk potents kirjeldab raku võimet anda diferentseerumisel erinevaid rakutüüpe. arengu käigus moorulast blastotsüst – välimine kiht trofoblast e trofektoderm; sisemine kiht nn sisemine rakumass ICM, kust tekivad kõik tulevase organismi rakud. Potentsi alusel eristatakse: Totipotentsed rakud – suudavad diferentseeruda kõigiks rakutüüpideks ja ka platsenta trofoblasti rakkudeks inimesel sügoot ja 4-8 sellest esimeste jagunemistega tekkinud rakku Pluripotentsed rakud – sellest tekivad kõik rakutüübid aga MITTE trofoplast. Blastotsüsti sisemise rakumassi (ICM) rakud. Multipotentsed rakud – võivad olla nii embrüos kui ka täiskasvanud organismis, suudavad diferentseeruda suhteliselt piiratud hulgaks rakutüüpideks. (nt hematopoeetiline tüvirakk on multipotentne, sest suudab diferentseerumisel anda kõiki vererakke – müeloidseid leukotsüüte, erütrotsüüte ja lümfotsüüte ja trombotsüüte.
annaabi.ee 
