käitumine ning ta tahtis teda peale suve teise linna rangesse tütarlastekooli saata. Raamatust jäi mulje nagu nad teeksid kõik, et mitte ainult ühes majas elada. Charlotte oli väga pettunud, hirmul ja vihane, kui leidis Humberti päeviku ning sai aimu Humberti tunnetest Lolita vastu. Humbertit ei kujutanud ette, et Lolita võib olla nii pirtsakas ja ülbe ning kui Humbert vihastas või tüdrukut korrale kutsus, solvus Lolita väga ning sellised jagelemised muutusid kiirelt suurteks tülideks. Juba enne Lolitaga kohtumist oli Humbert oma seksuaalsete eelistustega hädas. Ta proovis aga ei suutnud armuda vanematesse naistesse ning samuti oli tal raske ennast seltskonnas, kus viibisd noored tüdrukud, tagasi hoida. Ka enne Charlotte surma nägi Humbert palju vaeva, et Lolitale läheneda nii, et Charlotte midagi ei kahtlustaks. Kui otsida raamatust ka tänapäeval aktuaalseid teemasid, siis üks nendest on kindlasti armastuseta abielu
17. oktoobril 1987 tuligi Riikliku Julgeoleku Komitee Võru osakonna ülem Ervin Oras kalmistule, kus noored koristamisel vaeva nägid ja juhtis justkui huvi teeseldes noorte tähelepanu miitingu korraldamiseks vajalikule loale.9 Luba loomulikult noortele ei antud. Kuna noored polnud kokku puutunud Nõukogude ühiskonna repressiivmeetoditega, ei võetud keeldu kuigi tõsiselt. Haudade korrastamisega tegeldi endiselt edasi, kuid aega jäi aina vähemaks, suure osa ajast neelasid jagelemised võimuesindajatega ja agitatsioon tuttavate seas, aega nõudis ka kolme poisi omavaheline pidev suhtlemine ning plaanide mõtlemine juhuks, kui osad neist peaks arreteeritama.10 Noori hirmutati ja püüti ära osta. Partei rajoonkomitee informeeris tekkinud olukorrast Võru linna parteiorganisatsioonide ning asutuste, ettevõtete, koolide juhte. Töökollektiivides alustati 21. oktoobri miitingu vastast propagandat. Inimestele ''pandi südamele'' kalmistule mitte minna
annaabi.ee 
