külalisi paljastama intiimasju, millest ükski terve mõistusega inimene poleks nõus avalikkusele pajatama. Ameeriklase igatsus mille millegi eest midagi saada kulmineerub õhtuse game show hulluses. Üheks teiseks masse hullutavaks põhisaateks on vintske õhtune arutelu niisugustel süngetel teemadel, nagu laibaröövid, narkoäri ja prostitutsioon. Televisioon saavutas oma haripunkti kaabeltelevisiooni käikuminekuga, mis oma rohkem kui 50 kanaliga on suuteline kõikemõeldavat jaburust pakkuma. Mõned vestlusained meenutavd kõndimist kultuuri miiniväljadel. Keerake mistahes õhtupoolikul teler mõnele ameerika kanalile ja te näete inimesi miljonite vaatajate silme all avameelselt ja peensusteni arutlemas asjadest, millest muu rahvas ei söendaks isegi pimedas sosistada. Kogu seda häbenematut enesepaljastust vaadates tahaks kriisata: ,, On siin ilma peal üldse midagi veel püha?" Ja vastus sellele kõlaks: ,,Igatahes mitte televisioonis!" Faul (1998: 43) 5.2
Lugesin seaduseelnõule järgnenud diskussiooni Riigikogu saalis ja sama teemat puudutavaid kommentaare Delfi ning Postimehe võrguväljaandes ja lõpetuseks tahaksin anda väikese ülevaate arusaamadest, mida esmalt seostatakse võrdõiguslikkuse seadusega. 1. Soolise võrdõiguslikkuse seadus on mingi nõme euroametnike jauramine. Ülemakstud poliitikutel pole midagi peale jamaga tegelemise teha, Euroopa Liit nõuab järjekordset jaburust. Nii vihastatakse Delfi kommentaarinurgas, kuid osalt on selles suhtumises ka oma osa poliitikutel. Siiri Oviir ütleb oma kaitsekõnes Riigikogus, et sotsiaalne probleem on alles tekkimas, kuna muidu ei võeta meid Euroopasse teistega mängima. Et muidugi on selle seaduse eemärk ka EL direktiividega harmoniseerumine, mida poleks tulnud siis ratifitseerida, kui ei soovita VÕS-i vastu võtta. 2. See ei ole Eesti ühiskonna probleem.
annaabi.ee 
