,,Hamlet" kas lugu maailma või Hamleti hullusest? ,,Hamletit" on tõlgendatud mitmeti ning Hamlet on karakterina muutunud justkui prototüübiks teatud inimlikele omadustele ja probleemidele. Igikestev tõe otsing, sisemise tegutseja ja intellekti vastuseis, moraalsed kaalutlused kõike seda esindab selle Shakespeare'i kuulsa tragöödia nimikangelane. Inimese üldistavale loomusele kohaselt on siingi üle vaadatud näidendi tegelikust äärmuste mängust ja hullusest. ,,Hamleti" kui ühe kuulsaima kurbmängu probleemistik on kõigile üsna tuttav juba lugematagi. Kahtlemata on see üheks põhjuseks, miks olin isegi niivõrd valmis otsima raamatust inimlikkust või tavapäraseid vastuolusid ja konflikte. Kui aga murda välja sellest iganenud lugemismudelist, kerkivad esile hoopis teistsugused mõtted. Küsimustele, miks Taani prints kahetses tegemata tegusid ning unustas tehtu või miks oli niivõrd varmas unustama kättemaksu nimel Ophel...
üheselt määratleda, milline on stereotüüpsete soorollide kujutamine. Samas arvan, et ei ole mõtet äärmustesse laskuda ja usun, et eelnõu autorite eesmärk oli tekitada võimalik konks, mille abil vähemalt pisutki kontrollida reklaamiturgu, mis vahel võib ikka tõeliselt nõmedaid vaimusünnitisi produtseerida. Isiklikult oleks mul küll väga hea meel, kui kõrgelt makstud copywriterid vähemalt pisutki oma hallollust enne liigutaksid kui järjekordse püksipiirkonnast algava jaburusega lagedale tulevad. Peatükk soolise võrdõiguslikkuse edendamisest toob esmalt meelde muidugi eelmise riigikorra aegsed propagandakrõnksud. Midagi konkreetset nendes punktides ei sätestada, v.a. tööandjale ilmselt tülikas kohustus täita veel ühte statistiliste andmete vihikukest. Rääkida tööandjate ja kohalike omavalitsuste kohustusest soolist võrdõiguslikku edendada on ilusad sõnad küll, aga ilmselt sellisteks ka jäävad.
Anaksagoras * ütles, et elab maailmas selleks, et päikest imetleda. Peale selle on mul õnn kõik oma päevad hommikust õhtuni veeta ühe geniaalse inimesega, nimelt iseenesega, ja see on väga meeldiv.» «Sõnakõlksutaja!» pomises ülemdiakon. «Ütle parem, kes päästis su elu, mis sulle nüüd nii meeldiv näib olevat? Kellele võlgned sa tänu selle eest, et sa seda õhku 383 sisse hingad, seda taevast vaatad, et võid oma lõokese-hinge lõbustada jampsi ja jaburusega? Kus sa nüüd ilma Esmeraldata oleksid olnud? Ja sina tahad, et tema sureks, tema, kelle läbi sina ellu oled jäänud? Et tema sureks, see ilus, õrn, võluv olend, ilma kelleta maailmas valgust poleks, kes jumalikum on kui jumal ise. Sina aga, pool tarka, pool hullu, ainult mingi poolik visand, mingi taim, kes arvab end liikuda ja mõelda võivat, sina tahad 2 2 6 oma elu jätkata, elu, mida sa temalt oled varastanud ja mis niisama kasutu ning mõttetu on kui küünlatuli keskpäeval
annaabi.ee 
