paljud ei teinud seda ja nad mõlemad tahtsid oma mõtteid edasi anda, kuid keegi ei kuulanud neid. Meistri hingesugulaseks oli tema naine Margarita, kes oli tema kõrval kõik see aeg, kui Meister oma teosega vaeva nägi ning selle pärast peaaegu hullumas oli. Margarita omas usku oma mehesse ning ei lasknud ennast mõjutada teiste inimeste arvamusest. Ta ei kahetsenud ka ise seda, et oli oma mehe kõrval toeks isegi, siis kui kõigi teiste arust oli see täielik jaburdus. Samamoodi omas Jesua kedagi, kes temasse uskus. See oli mees nimega Levius Matteus, tema sammuti ei hüljanud Jesuat rasketel hetkedel ning jäi tema toetajaks ise seda mitte kahetsedes. Nii Meister kui ka Jesua nägid kõvasti vaeva selle nimel, et inimesed kuulaksid neid. Meister jamas oma raamatuga, mis nõudis temalt nii suurt pingutust ja vaeva ning, mis röövis tema elust nii suure osa. Vaatamata tema pingutustest tehti tema teos Pilatusest täielikult maha ning sai
Kohtute süsteemi analüüsi teeb praktiliselt võimatuks selle ülim keerukus, ebamäärasus, laialivalguvus ja petlik iseloom. Viimase heaks näiteks on «kohtunikke» kujutavad pildid. Tühine, kääbusekasvu ja enamvähem anonüümne kohtu-uurija laseb end portreteerida troonil istuvate kõikvõimsa, jumalataolise hiiglastena, kuigi «tegelikult istub ta köögitöölil, millel on vana kokkulapatud hobusetekk peal». See kirjeldab väga hästi kogu teose juhtmõtet, et ülim mõt- tetus, jaburdus ja totrus varjavad end tähtsuse ja tõsisuse maski taga. Pealtnäha on asi palju tõsisem, kui tegelikult kuid samas määrab kogu Josef K. elukäigu üks tähtis otsus, mille teeb ei-tea- kes ei-tea-kus, ja mitte see üleüldine tsirkus, mida kogu süsteem endast faktiliselt kujutab. Lisaks süüdistuse puudumisele iseloomustab K. protsessi ka see, et puuduvad kohtunikud. K-l tuleb tegemist teha ainult alama astme tegelastega, kellest nagu talle pidevalt mõista antakse
Ilvesele on antud Läti Vabariigi Kolme Tähe Ordeni, Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi orden ja Prantsuse Vabariigi autasuga Grand Commandeur Legion d'Honeur. Toomas-Hendrik Ilves on kirjutanud ajakirjandusele lühiessee kus ta ennast tutvustab ja iseloomustab ennast .- ,,Mina olen pikemat aega elanud viies riigis: Rootsis, USAs, Kanadas, Saksamaal ja Eestis. Millegipärast, ilmselt tänu sellele, et räägin inglise keelt teatud aktsendiga mitte ameerika, mis on jaburdus, vaid Manhattani, õigemini Upper West Side'i aktsendiga , arvatakse, et mu filosoofilised tõekspidamised, eetilised arvamused, esteetilised eelistused ja poliitilised hoiakud on ameerikalikud. Tegemist on üpris kummalise, ent uskumatult laialt levinud versiooniga Whorf-Sapiri hüpoteesist: keel kujundab mõtlemist, kujundab teadvust. Mida siis arvata minu pojast, kes sündis Saksamaal, on elanud seal, USAs ja Eestis, ent kõneleb kolme keelt nagu ,,pärismaalane"?
annaabi.ee 
