Mobiliseeritule anti valiku, kas minna leegioni, sõjaväe abiteenistusse või Saksamaale tööteenistusse. Algas mobilisatsiooniealiste meeste põgenemine Soome- Eelistati Soome vennasrahva mundrit võitlemiseks Nõukogude Liidu vastu. Narva pataljon: Vähestest inimestest, kes liitusid Eesti leegioniga tehti Narva pataljon. Pataljon paistis välja oma võitlusvõime ja tahtepoolest, kuid kandis ränki kaotusi. 1944 aasta Punaarmee jaanuaripealetung: 14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väed Leningradi ja Novgorodi all pealetungi ja murdsid Saksa kaitseliinid mimtes kohas läbi. Sakslased pidid taanduma ning järgnevates taandumislahingutes kandsid Saksa üksused tõsiseid kaotusi, kuid ei lasknud end ümber piirata ehk väe põhijõud säilis. Mitmetest Eesti pinnale taandunud Saksa üksustest olid kaotanud oma võitlusvõime. See tekitas tõsiseid kartusi ja sügavat muret kohaliku elanikkonna seas
1944. aasta 1. aprilli seisuga oli mobiliseeritud ja üksustesse määratud 674 ohvitseri, 3081 allohvitseri ja 34 428 sõdurit. Kuid need arvud ei sisalda 1926. ja 1927. aastakäigu poisse ja mehi, kes algul said ajapikendust ja hiljem teenistusse kutsuti. Viimased eestlased mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 1945. aasta alguses Saksamaal. Mälestuste järgi kukkus see mobilisatsioon küll täielikult läbi. 1944. aasta Punaarmee jaanuaripealetung. Jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonil Leningradi blokaadirõnga läbimurdmisel Saksa 18. armee Krasnoje Selo – Ropša pealetungioperatsioonil tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Üldmobilisatsioon. Jaanuari lõpul kuulutati välja üldmobilisatsioon, mille edu tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi
annaabi.ee 
