Dr. Bertram peab vajalikuks lugejat harida ning on kirja pannud tollase ajaloo. Hilisemgi tudengite kahte gruppi jaotamine on toimunud ajaloo näitel. Tallinnas oli kaks gümnaasiumi, üks toomkool ja teine rüütlikool ning sellest tulenesid ka erinevad tudengid. Raamatu alguses on lisaks teistsuguste tudengite näiteid, kuid domineervaks jäävad siiski need kaks tüüpi. Autor toob välja, et 19. sajandi alguse üliõpilane oli viisakalt riides, kandis mundrit ja uhke jaanalinnusulega kiivrit, kuid 20ndatest hakkas tudengite seas levima hoopis teistsugune mood. Mida katkisemad olid riided, seda kõrgemalt hinnati nende sees pesitsevat inimest. Seejuures kirjeldab ta värvikalt teoloogi, kelle märgib ära tähega L. Siinjuures ei saa aru, kas tegemist on välismaalase või baltisakslasega ning võib oletada, et kirjeldus käib üldistavalt kõigi tollaste tudengite kohta. Hinnas oli
Umbes 1800. a Vana-Kreeka stiilis soengud. Otsmikujuuksed lokiti, tagumised juuksed põimiti patsi ja kinnitati kammi abil suurde kuhilasse. Selline mood ei kestnud kaua ning naised hakkasid meestemoe eeskujul tegema Titus-stiilis soenguid. 1812. aastaks levis soeng, millel eespoolsed juuksed lokitud ja hoolikalt külgedele kammitud, tagumised juuksed ümbritseti rõngaga. Sellise soenguga kanti tavaliselt turbanit. Umbes 1806. a hakati soengut kaunistama püsti juustesse torgatud jaanalinnusulega, ka pärlikeede, kuldnoolte ja lillevanikutega. Sageli sõlmiti juustesse siidpael, soenguid toetati kammide, pannalde ja diadeemidega. Laubal ja kõrvade ümber kanti väikesi kiharaid, mis pehmendasid soengu jäika ilmet. Peakatted. Kõige tüüpilisem peakate erinevatest materjalidest, merevaigu, kalliskivide ja sulgedega kaunistatud peadligi hoidev turban. Kanti ka väikesi linasest riidest ja pitsist tanusid, madala krooni ja laia äärega kübaraid, millel kaunistuseks oli
annaabi.ee 
