aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel
aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel
annaabi.ee 
