Ta ütleb, et uurib lehtedest mõrva kohta, kirjeldab siis kuidas ta liigkasuvõtja tappis ja ütleb lõpuks, et tegi nalja. Ta jätab šokeeritud Zametovi kõrtsi ja läheb tänavale. Ta näeb tänaval rahvahulka, kes piirab vankri alla jäänud joodikut. Tuleb välja, et see on Marmelaadov. Raskolnikov ütleb, et tunneb teda ja aitab koju viia. Kutsutakse arst, kuid Marmelaadov on liiga raskelt vigastatud ja sureb. Raskolnikov annab peaaegu kogu oma raha Katarina Ivanovale, et oleks võimalik viisakad matused korraldada. Järgmine päev saabuvad ema ja õde. Nad on Raskolnikovi seisust šokeeritud. Raskolnikov ei taha nendega eriti suhelda, tahab omaette olla. Vahepeal tuleb ka Sonja, kes Raskolnikovi matustele kutsub. Kõik lahkuvad ja jätavad Raskolnikovi rahule. Razumihhin lubab tema emale ja õele, et valvab Raskolnikovi järele. Järgmine päev läheb Raskolnikov koos Razumihhiniga Porfiri Petrovitši juurde, sest Raskolnikov tahab
ja jättis talle päranduseks 1000 rubla. Omalt poolt pakkus Svidrigailov Dunjale veel 10 00 rubla ilma igasuguse tagamõtteta, kuna pole enam Dunjast huvitatud. Lisaks hoiatas ta, et Luzin pole abieluks hea partner. Hiljem toimus Dunja ja Luzini kohtumine Peterburis, kus Raskolnikov ja Luzin taas tülli läksid. Luzin süüdistas Raskolnikovi, et ta omab imelikke suhteis Sonjaga ja andis talle isegi raha. Tegelikult ei tundnud Raskolnikov Sonjat ja raha andis ta Katarina Ivanovale. Vale tuli välja ja Dunja katkestas kihluse. Kui Luzin oli lahkunud, jäid Razumihhin, Raskolnikov, tema ema ja õde omavahel tuleviku plaane arutama. Razumihhin arvas, et nad võiksid kõik koos äri luua ning kirjastamise ja tõlkimisega raha teenida. Dunja oli plaaniga kohe nõus. Razumihhin teadis, et on olemas sobiv korter, kus Raskolnikov oma ema ja õega koos saaksid elada. Kõikide üllatuseks tõusis Raskolnikov järsku püsti ja arvas, et neil oleks parem mõneks
meenutas, et homme on Johannes Ilmutaja, ülehomme Nikolai Imetegija päev, siis aga pühapäev, selle järel esmaspäev- raske päev. Neli päeva ei saa töötada, aga Marfa sureb kindlasti ühel neist päevist; tähendab, kirst tuleb teha täna. Ta otsis oma raudarssina, läks eide juurde ja võttis temast mõõdu. Siis heitis naine pikali, Jakov lõi risti ette ja hakkas kirstu tegema. Kui töö valmis, pani Pronks prillid ninale ja kirjutas oma taskuraamatusse: ,,Kirst Marfa Ivanovale- 2 r. 40. k." Ja ohkas. Eit lamas kogu aeg vaikides, silmad kinni. Aga õhtul, kui pimedaks läks, kutsus äkki vanameest. ,,Kas sa mäletad, Jakov?" küsis ta, vaadates teda rõõmsalt. ,,Kas mäletad, viiskümmend aastat tagasi andis jumal meile heledate juustega lapsukese? Siis istusime ikka jõe ääres ja laulsime laule... paju all." Ja kibedalt naeratades lisas ta: ,,Tütreke suri." Jakov pingutas mälu, kuid ei suutnud kuidagi ei last ega paju meenutada.
annaabi.ee 
