Kirjaoskamatuks jäi Anne kuni oma elu lõpuni. 18-aastase neiuna kositi Anne naaberkülla Tonjasse. Anne vanemad olid naabritega võrreldes mõnevõrra jõukamad ja Anne oma nooruses nägus neiu, kuigi kerge iludusveaga: hobuse kabjalöök oli purustanud lapsepõlves ta ninaluu. Tal olid ennem käinud isegi 8 kosjad, aga abiellumise otsustas vanemate tahe, nagu see oli setudel traditsiooniline. Annele oli meheleminek endast vanemale mehele üsna vastu tahtmist. Oma pulmades itkes Anne mitte kombe pärast vaid südamest. Aga hilisem elu hakkas laabuma. Mees Jako (Jakov) oli töökas ja heasüdamlik. Ka pere kasvas: Jako- naane ehk Jako Anne (setu traditsioonis hüüti vallalisi tütarlapsi isa nime järgi, seega kodukülas tunti meie laulikut tõenäoliselt Tihoni Anne'na; abielunaisi aga juba mehe nime järgi) sünnitas 9 last - 5 tütart ja 4 poega. Setudele perekonnanimede andmise aktsioonis 1921.a. sai Anne perekonnanimeks Vabarn. Hiljem
maha on jätnud, oreooliks selle ümber, kes hiljem tuleb. Ainuüksi juba see, et me varem oleme midagi kaotanud, annab uuele mingi omapärase romantilise sära. Üpris iidne ja vana enesepettus."" (Ravic & Joan) /---/ ,,,,Oli kord laine, kes armastas kaljut kusagil meres, ütleme Capri lahes. Ta kohises ja vahutas kalju ümber, suudles teda päeval ja öösel, embas teda oma valgete kätega. Ta halas ja itkes ja anus, et kalju tema juurde tuleks; ta armastas ja hellitas teda ja õõnestas teda seejuures aegamisi, kuni see ühel heal päeval enam vastu ei pidanud, kokku varises ja laine embusse vajus." /---/ ,,Ja siis?" küsis Joan. ,,Ja ühtäkki ei olnud enam kaljut, kellega mängelda, keda armastada, kellele kurta. Oli vaid kivikamakas merepõhjas, voogudesse uppunud lelu. Ja laine oli pettunud, tundis, et teda on petetud ja otsis endale uue kalju." ,,Ja siis?" Joan vaatas talle umbusklikult otsa
annaabi.ee 
