Arvati, et elu teispoolsuses on sarnane maapealse eluga aga lihtsalt natuke teistpidi. (vesi on punane) Äio taarausu mütoloogia järgi: taarausu unejumalus, Taara abiline. Ka vanasõna ütleb, et uni on surma vend. Hinged käisid kodus liblika või kärbsena. Itkudes ja lauludes on väga vähesel määral hauataguse elu motiive. Vaadeldes erinevatest ajastutest säilinud itke on siiski näha, et varem leidis antud motiiv siiski rohkem kasutust, neid on säilitanud itkejad, kes on hoidnud enam kinni traditsioonidest. Väidetavalt elavad surnud Tooni maadel ja kõik toimub seal nii nagu siingi – töötatakse, kositakse jne. Samuti on ära märgitud võimalikkus piiri ületada ja seda nii surnutel kui elavatel. Toonela motiive võib leida Kirde- ja Kagu- Eestist, mõnede kohaselt avaldatakse soovi surnu pöördumist tagasi siia ilma Tooni hobustel. Itkudes aga vastupidiselt on Tooni hobused surma ja leina toojad.
Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused ("Miks surid?", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mahajääjad said itkemise abil väljendada oma kurbust. Tavaliselt itkesid asjaosalised ise, kuid vajadust mööda tekkisid ka n-ö kutselised itkejad. Kui välja arvata üksikud meeste surnuitkud, siis itkesid üldiselt naised. Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga. Erandjuhtudel esitati ka surnuitke kooriga, näiteks kui sõbratarid itkesid vallalist neiut, tütred ema vms. Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk "sümboolset surma" neiust sai abielunaine
annaabi.ee 
