Neljandaks probleemiks valin eraldi erosiooni ja kõrbestumise. Põhjused on vooluveed, tuul ja kliima soojenemine. Inimestel on selles väga suur osa. Inimesed võtavad metsi maha, liigkarjatavad, liigniisutavad ning viimasel ajal on tähtsaks saanud monokultuuride kasv. Need võivad põhjustada viljakate muldade hävimist, veekogude kuivamist ja sooldumist (ohuks inimese tervisele). Mina alustaks inimeste õpetamisega maaharimise vallas. Pärast nende läbikukkumist istutaksin puid ja rajaksin tõkkeid põldude äärde. Üheks suurimaks probleemiks võib lugeda rahvastiku kasvu ning toidupuudust. Sellest saavad alguse paljud globaalsed probleemid. Nagu näiteks toidupuudus, keskkonnaprobleemid (vee-, õhu- ja mullastiku saaste), vaesus, nakkushaigused (AIDS) jne. Sündimus on enamvähem jäänud protsendiliselt samale tasemele viimasel ajal aga suremuse vähenemine on pigem see, mis tõstab rahvastiku arvu
asjad öppisid?"- Üks hea nou, on kullast üllem! Ärra arwa halwaks, mis kaswo satab! Arvelius soovitab maarahvale viletsuse leevendamiseks õunapuude kasvatamist, mis sel ajal olid veel haruldased. Et maarahvas paremini mõistaks õunapuudest kasu saamist, kirjutas ta loo jutustusena. Õunapuude kasulikkusest on luterlikule rahvale elujätke sõnumina märkinud ka Martin Luther: "Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu." Sel ajal, kui Arvelius kirjutas raamatuid eestlastele, oli käimas Lääne-Euroopast lähtunud rahvavalgustuslik aeg kolonialismi tingimustes. Sakslastest vaimulikud ja kooliõpetajad otsisid Baltikumis omale pidepunkti, nad olid oma meelelt emamaa Saksamaa meelsed, kuid Saksamaa oli nad juba unistanud. Niisiis, otsisid nad oma identiteedile tuge põlisrahva kultuurist. Moodustus omaette baltisaksa kultuuriline ja majandus-poliitilise eriõigusega areaal, kus ülemkiht
annaabi.ee 
