voltima. Tegevust korratakse. Võidab see paar, kes viimasena püsti jääb. ,,Pikanina mäng" Mängitakse toas paarisarvuliste mängijatega, istutakse nii, et pooled mängijad ühelpool seina ääres, teised teiselpool, näod teise seina ääres istujatega vastamisi. Ühelpool seina ääres istujaile pannakse igaühele ühe teiselpool seinas istuja nimi, aga nii, et seda ei kuule teiselpool seina ääres istujad. On nimed pandud, tulevad mängijad ükshaaval üheltpoolt, rea otsas istujast alates, teise rea istuja juurde, kellel arvab oma nime olevat, ja teeb kummarduse. Ei ole see aga tema nimega isik, siis tehakse talle ,,pikka nina", ja see isik läheb oma kohale tagasi ja ootab, kuni käimise järg tuleb uuesti tema kätte. Siis läheb uuesti otsima, käib nii kaua, kuni on saanud õige kätte. Kui aga saab kohe, siis vahetavad nad omavahel kohad nii, et otsija istub sinna, kus istus tema nimega isik, ja see istub teise ritta tema asemele
Kujutletagu toredal kordova nahast istmel kondiseid põlveotsi, mustades villastes sukkades kõhnu sääri, kulunud karusnahaga ääristatud lihtlabast parhkuube, ja et kõigele krooni pähe panna, vana võidunud kõige odavamast mustast kalevist kübarat, mille rummu ümber kõikusid nööri otsa lükitud tinakujukesed. See oli, kui juurde arvata veel räpane pigimüts, mis vaevalt mõnda juust nähtavale laskis tulla, ka kõik, mis istujast silma torkas. Ta hoidis pead nii kummargil, et ta varjatud näost võis näha ainult pika nina otsa, millele valgus langes. Ta kõhnadest kortsus kätest võis arvata, et see on rauk. See oli Louis XI. Nendest pisut tagapool sosistasid teineteisega kaks flaami riietes meest. Nad polnud varjus ja see, kes nägi GringoireM müsteeriumi ettekannet, võis neis ära tunda kaht tähtsamat Flaami saadikut: Genti nupukat riigitegelast Willem Rym'i ja populaarset sukakudujat Jacqües Coppenole'i
annaabi.ee 
