On olnud uudiseid, kus on välja tulnud, et taoteldud rahad pole projekti valmimisse jõudnud. Juhutusin lugema uudist, kus üks ise hakanud põllumees sai PRIAlt raha, et põllumajandust arendada oma kodukohas. Ometi, kontrolli saabudes tuli välja, et polnud põlde kuskil, vaid lookus heinamaad. Arupärimisel väitis mees, et tekitab huumuserikast mulda. Või teine juhtum, millest kirjutas Mehis Palotu oma arvamusloos. ,,Olen näinud mänguväljaku projekti, kus ühe istepingi hinnaks oli märgitud 10 000 krooni. Välimööbel kujutas enesest paarile krohvimata fiboplokile asetatud lauajuppi." Selline käitumine tekitab masendust. Kas peale raha polegi muu oluline? Ei taha kuidagi sellise väitega nõustuda. Pigem kipun arvama,et positiivseid juhtumeid on rohkem kui negatiivseid. Nagu on ka teadatuntud väljend: ,,ei ole halba ilma heata". Eks paratamatult leidub inimesi, kellel on omakasu mängus. Siiski on näha, et enamasti on
tarbeesemete paigutamiseks ettenähtud kast. Oli risttahukakujuline (alt laiem, et õõtsumisel ei kandiks), küljed värvitud roheliseks ja kaas mustaks. Paljude meremehekastide ülemist serva kaunistasid narmad, sisepinda maalingud või laeva või naiste pildid, otstel asetsesid kunstipäraselt põimitud või värvitud käepidemed. Kunstipärased meremehekastid olid kasutusel 19. sajandist 20. sajandi alguseni, algselt täitis meremehekast istepingi otstarvet. Nimetati ka santsukastiks. meremehekott meremehekott (ingl sea bag, матросский вещевой мешок), ka santsukott, ümmarguse põhjaga purjeriietest kott (kõrgus 1–1,3 m), milles hoiti peamiselt riidevarustust. Reeglina õmbles meremees oma koti ise – hästi õmmeldud meremehekott viitas purjeõmblemise oskusele ja vilumusele. Kotisuu suleti ramptabalukuga, mille jaoks olid koti ülemisel äärel vasest öösid (katjenid) või käsitsi palistatud augud
Klassikalisel ja eriti hellenismi ajal tekkisid elamukompleksid, millesse kuulus sammaskäiguga peristüülõu, mis moodustas kuni 1/5 maja pinnast. Selle ühel küljel oli tavalise laega, kuid õue poole avatud portikusega ruum (pastas), millesse avanesid eluruumide uksed. Kolderuum oikos oli eraldi, suits juhiti majast välja kõrvalruumi kaudu. Majas oli ka eraldi meeste tuba (andros), selle põrand oli äärtest kõrgem, moodustades nii omalaadse istepingi. Elamud olid varustatud algelise veevärgi ja kanalisatsiooniga, milles ei puudunud isegi terrakotast või kivist, tihti tugitoolilaadsed vannid. Ehitusmaterjalina kasutati elamuehituses põhiliselt põletamata savist telliseid, lubjakivi, puitu, punutud matte. Templid ja ühiskondlikud hooned ehitati (puust, liivakivist), alates 6. sajandist sai templite ja ühiskondlike põhiliseks ehitusmaterjaliks marmor. Sambad
annaabi.ee 
