(Kõrguse, sügavuse ja pindalalise ulatuse alusel eristatakse mikro-, pisi-, väike-, kesk-, suur- ja hiidvorme. Suurvormid on 1) Soome lahe nõgu, 2) Lääne- E tasandik, 3) Viru-Harju lavamaa, 4) Devoni lavamaa, sh Sakala ja Ugandi lavamaa 5) Kesk-Eesti ja Võrtsjärve nõgu, 6) Peipsi nõgu, 7) Valga tasandik ja Võru-Piusa nõgu ning Põhja-Eesti paekallas.) Jääaja järgne maapinna kerge – liustikud rikkusid maakoore isostaatilise tasakaalu: jää raskuse all maapind vajus, pärast selle sulamist hakkas aga kerkima. Praegugi on Eesti, jm Läänemerd ümbritsev ala, kerkiv. Kõige kiiremini kerkib praegu Eesti loodepoole osa (2-3 mm/a). Läänemere põhjapoolses osas, Botnia lahes on kerkimine veelgi kiirem - 9 mm/a. Maapinna kerke tulemusel on tekkinud näiteks Lääne-Eesti saared, mille vanade rannajooned näitavad ka seda, et esialgu oli maapinna kerge kiirem,
suurendab omakorda pinnase kokkuvajumist. See on siis seega põhjuseks seal, kus maapinnal ei ole ehitisi, aga maapind ikka vajub, lisaks tuleb seal ka põhjavee probleem. Tagasi pöördudes maapinna kerkejuurde, siis millised jõud siin maapinda kergitavad? Selle kohta on palju vastakaid arvamusi. Üldlevinud arvamuse kohaselt loetakse maapinna tõusu põhjuseks jääaja mõju, mis rikkus nii Fennoskandias, kui ka Eesti maakoore 8 isostaatilise tasakaalu. Jääkoorma all maapind vajus, pärast jääajalõppu hakkas taas kerkima (Joonis 5). Selline kopensatsiooniline kerge oli esialgu väga kiire, mis aga hiljem aeglustus. Näiteks pärast viimase mandrijää taandumist Kesk-Eestist (umbes 12050 a. tagasi) kuni Joldjamere kujunemiseni (umbes 9600 a. tagasi), kerkis maakoor Loode- Eestis 65 m võrra, järgneva 9600 aasta jooksul ainult 50 m. Tallinna lähedal oli kerkimise keskmine kiirus neil aegadel vastavalt 26,5 ja 4,2 mm aastas
Sõltuvalt litosfääri paksusest või tihedusest on ta astenosfääri poolt erinevale kõrgusele surutud. Näiteks mäestikud on paksenenud litosfäär, mis ulatub sügavamale astenosfääri kui külgnevad tasase pinnamoega madalikud. Olukord on analoogiline näiteks jäämägedega mida kõrgem jäämägi, seda sügavamale vee alla peab ta ulatuma. Isostaasia nähtus tekitab isostaatilisi liikumisi, mis on litosfääri vertikaalsed liikumised, mis tulenevad isostaatilise tasakaaluseisundi poole püüdlemisest. Tasakaaluseisundit võivad rikkuda mitmesugused tegurid. Näiteks settimise või mandrijäätumise tõttu hakkab litosfäär lisandunud massi tõttu sügavamale vajuma. Erosioon aga vastupidiselt vähendab litosfäärisamba massi ning tema all olev astenosfäär taastab aeglaselt oma kuju vähenenud massiga litosfääri kõrgemale surudes. Seetõttu võivad maapinnal paljanduda näiteksmoondekivimid, mis tekkisid 20 kilomeetri sügavusel maakoores. 9
annaabi.ee 
