Vedelkütust - gaasi, mis on jahutatud temperatuurini, mil ta muutub vedelaks, hoitakse eraldi mahuteis. Üks mahuti on kütuse, teine oksüdeerija jaoks. Vahetult enne mootorite käivitumist segatakse kütus oksüdeerijaga. Tahkekütuserakettidel on mootori vorm lihtsam . Mootori osad on: kapsel, düüs, isoleeraine, süütaine, kütus. Mootori kest on suhteliselt õhukesest metallist, mis on ümbritsetud põlemiskindla isoleerainega. Kütus on samuti paigaldatud isoleeritud kihti. Paljudel tahkekütuserakettidel on kütusemahutit läbiv õõnes südamik, milles toimub põlemine. Õõnsa südamikuta rakettides süüdatakse kütus raketi madalamas osas ning põlemine toimub astmeliselt ühelt raketilt teisele. Igal juhul põleb vaid kütuse pindmine osa. Õõnessüdamikku kasutatakse tugevama suruõhu saavutamiseks, sest see suurendab
(tavaliselt neoon) klaaskestas paiknevad üksteise taga tärgikujulised katoodid ja võrgust anood. Vastava tärkkatoodi pingestamisel tekib tärgikujuline helendus kuna valgunähted on kõige intensiivsemad just katoodi läheduses. Tööpinge on suhteliselt kõrge, 50...60 V. Huumlahendusindikaatori ehitusskeem on toodud joonisel 13.4. JOONIS 13.4. 13.4. Elektroluminestsentsindikaatorid Nende töö põhineb teatud kristalliliste ainete omadusel helenduda elektrivälja toimel. Isoleerainega segatud luminofoor moodustab nagu elementaarkondensaatori, mille plaatideks on klaasile sadestatud läbipaistev esimene anood ja aluseks olev metallist teine anood. Sellise helenduva elemendi ehitus on toodud joonisel 13.5. JOONIS 13.5. Koostades sellistest helenduvatest elementidest maatriksi, võime saada küllalt suure ja õhukese indikaatorpaneeli. Samal põhimõttel valmistatakse ka mitmevärvilisi indikaatoreid. Tööpinge on 80...200 V.
annaabi.ee 
