(isoaktseptoorset tRNA'd), mis erinevad teineteisest antikoodoni järjestuse poolest. Süntetaase on aga iga aminohappe jaoks üksainus (igas rakus on 20 erinevat süntetaasi, nii nagu kodeeritud aminohappeidki). Seepärast peab üks süntetaas võrdselt hästi ära tundma ja ühe ning sama spetsiifilise aminohappega aminoatsüleerima mitut erineva antikoodoniga tRNA molekuli. Sama aminohappe spetsiifilistel tRNA liikidel (isoaktseptoorsetel tRNA'del) on samased identsuse elemendid. Identsuse elemendid on antikoodonis ainult osaliselt ja sedagi vaid nende nukleotiidide osas, mis on kõigil isoaktseptoorsetel tRNA'del samad. Siiski on antikoodoni nukleotiididel tRNA aminohappelise identsuse määramisel suur tähtsus. Kõik süntetaasid tunnevad ära 4. nukleotiidi 3' otsast st. nukleotiidi 73, mis on isoaktseptooretel tRNA'del identsed ja mida seetõttu nimetatakse diskriminaator-aluseks. Suurem osa tRNA identsuse elemente
seostub aminohape) ja struktuursed osad kolm lingu (T-, D- ja antikoodon-õlg) ning 3' paardumata osa. Struktuurid sarnased, kuna liituvad ribosoomi samasse saiti, erinevused antikoodoni ja aktseptorõla osas (ka teised nukleotiidid võivad olla erinevad). 6. tRNA identsuse elemendid tRNA struktuurielemendid, mis määravad ära, millise aminohappega tRNA aminoatsetüleeritakse, diskriminaatoralused isoaktseptoorsetel tRNAdel on 4. nukleotiidid 3' otsast identsed. 7. Aminoatsüül-tRNA süntees, kirjelda protsessi aminohappe liitmine on kaheastmeline: kõigepealt liituvad süntetaasiga aminohape ja ATP ning moodustub aminoatsüüladenolaat, seejärel toimub estersideme süntees COOH ja riboosi 2' või 3' C vahel ja ensüüme aminoatsüül-tRNA süntetaas aktiveerib aminohapped ja liidab need tRNAle; iga aminohappe jaoks on oma, spetsiifiline aminoatsüül-tRNA süntetaas, need jagatakse kahte
annaabi.ee 
