klasside ideaalidele, kelle lootused, soovid ja ideaalid ei tugine tulevikule, vaid olemasoleva säilitamisele. Seega pole domineerivate sotsiaalsete jõudude vastuolu pelgalt sotsiaalsete funktsioonide esmase jagunemise tulem, vaid seda vastuolu taastoodab teadlikult suverään ise, kes mängib üht gruppi teise vastu, et tagada seeläbi riigi monopoli säilimiseks vajalik ,,pingete tasakaal." Õukonnast saab oluline isntitutsioon, mille ülesandeks on korrastada pingevõrgustikku, mis tagab kuninga võimutäiuse. Inimeste mõttelaadi teisenemine on tingitud kahest põhjapanevast tõsiasjast. Esiteks vägivalla riiklik monopoliseerimine, mis tagab sotsiaalse ruumi vaigistamise ja sunnib inimesi oma impulsse kontrollima; inimestevaheliste suhete tihenemine, mis põhjustab paratamatult sisemiste unduste tugevnemise. Teiseks sotsiaalste funktsioonide diferentseerumine, mis läbi
Eesti NSV valitsusjuhid: 1944-1951 Arnold Veimer 1951-1961 Aleksei Müürisepp 1961-1984 Valter Klauson 1984-88 Bruno Saul 1988-90 Indrek Toome 20.03.12 Seadusandlik võim. Kõige olulisem moment selles osas, et antud juhul on tegemist kolmest võimust kõige nõrgema võimuga. Sisuline roll kõige tagasihoidlikum. Võimalik seadusandlikku võimu teostada seda kahel teel: 1. Ülemnõukogu istungjärkudel 2. Ülemnõukogu Presiidiumi tegevuse kaudu Ülemnõukogu oli NSV Liidus selline isntitutsioon, mis kinnitas varem paika pandud otsusi. Ülemnõukogust sisulisemalt tööd tegi seadusandliku võimu raames Ülemnõukogu Presiidium - Ülemnõukogu istungjärkude vaheajal kõrgeim seadusandlik võim. Ülemnõukogu Presiidium toimus operatiivsemalt kui Ülemnõukogu, mis ainult paar korda aastas koos käis. Ülemnõukogu Presiidiumi üheks oluliseks küsimuseks oli haldusjaotuste muudatuste kinnitamine, samuti pidid Presiidiumist läbi käima kõikide organite struktuurimuutused
annaabi.ee 
