Kommunikatsiooni e suhtluse ühendav funktsioon avaldub siis, kui muretsetakse kanali olemasolu ja toimimise pärast. Stilistika on õpetus keele stiilidest Stilistika on sõnameisterlikkuse teadus ja tegelik õpetus, mille järgi omandame asjakohast ning ilmekat väljendusoskust kõnes ja kirjas. JAGUNEB: Keeleteaduslik stilistika uurib eri eluvaldkondade stiilide ehk funktsionaalstiilide toimimist ja suhteid hiidsüsteemis. Kirjandusteaduslik stilistika uurib kirjanike isikustiile, voolu- ja zanriliike. Grammatika õpetab keele õiget kasutamist, stilistika õpetab ilmekat ja otstarbekat kasutamist. ametlik stiil Tuglase stiil Isikustiil, funktsionaalstiil LÜÜMIK Stiil on kõneolukorrale ja eesmärgile vastav keelekasutuse viis. Stiili tunnused: sõnavalik, sõnade ühendamise viis, fraasi- ja kujundikasutamine, lausestus, (grammatiline vormistus).
Antiikaja stilistikas õpiti keelekujundite mõjukat kasutamist ning kolme eri stiili: madalat (oli mõeldud õpetamiseks ja veenmiseks), keskmist (oli mõeldud kõnelemiseks) ja kõrget (kuulaja mõjutamiseks). Tänapäeval jaguneb stiiliõpetus keeleteaduslikuks ja kirjandusteaduslikuks stilistikaks. Keeleteaduslik stilistika uurib eri eluvaldkondade stiilide (funktsionaalstiilide) toimimist ja vastastikuseid suhteid. Kirjandusteaduslik stilistika uurib kirjanduslikke stiile ja kirjanike isikustiile. stroof luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest. stroofika stroofe käsitlev värsiõpetuse osa, mis tegeleb stroofide tekkeloo, kasutamise ja teooria uurimisega. strukturalism kirjandusteaduse suund, mis põhineb teose ehituse ning
annaabi.ee 
