Juba vanaladina perioodiks kujunes välja, et vabal meessoost roomlasel oli vähemalt 2 nime: eesnimi (praenomen, nt Marcus) ja perekonnanimi (noomen, nt. Tullius), mõnel aga ka lisanimi, mis pärandati perekonnasiseselt (cognomen, nt Cicero). See erineb oluliselt teistest antiikrahvastest, kelle juures kujunes iga inimese lisanimi jälle uuesti patronüümikonist (isanimest) (vrd tänapäeva islandlasi või taanlasi). Kogu Euroopa tänapäevane isikunimetraditsioon järgib kahekomponendilise isikunimega antiikset Rooma traditsiooni. Rooma meeste eesnimevaramu oli klassikalisel ajal suhteliselt piiratud (meestel ainult 18 eesnime, naistel eesnimesid polnud, need tuletati isa perekonnanimest; kõige vanema tütre nimeks sai tavaliselt perekonnanime naissoost vorm. Nii oli Marcus Tullius Cicero tütar Tullia ja Caius Julius Caesari esimene tütar sai nimeks Iulia).
saj-l uut tüüpi sõnastiku- võõrsõnastiku tekkeni, et nende kasutamist reguleerida. Võõrsõnastike kasutuselevõtt on seotud ladina keele hääbumisega ning rahvuskeeltele üleminekuga teaduskirjanduses – nii aidati omakeelseid sõnu sisse juhatada. 62. kuidas on ladina keel mõjutanud praegust Euroopa isiku- ja kohanimevaramut? Tuua näiteid. 1.) isikunimed. Pere ja lisanimi anti edasi suguvõsade ja generatsioonide kaupa. Kogu Euroopa tänapäevane isikunimetraditsioon järgib kahekomponendilise isikunimega antiikset Rooma traditsiooni. Tänapäeva Euroopa isikunimevaramus on alles jäänud üksikud roomlaste eesnimed (Cornelius, Lucia, Marcus, Titus). Palju efektiivsemaks nimeallikaks on osutunud aga vanade roomlaste pere- ja lisanimed: Augustus- August, Augusta, Gustav Julius- Julius, Julia, Juliana/e jne Aemilius- Emil, Emilie, Milli Kõige rohkem on tuletatud uusi isikunimesid ladina keele nimi- ja omadussõnadest; osa
annaabi.ee 
