rühmale. Usundeid eristatakse selle järgi mida usaldatakse, usutakse. Selle järgi on kõik inimesed usklikud, ainult usu kese on erinev. Usundite klassifikatsioone on erinevaid. Üldiseim jaotus on kahene: kas monoteistlik või polüteistlik usund. Monoteism Monoteism on usk ainsasse, universaalsesse, kõikehõlmavasse jumalusse. Monoteistlike religioonide seas on Judaism, Kristlus, Islam On olemas erinevad monoteismi vormid, sealhulgas : Teism-tavaliselt usku "isikulisse" jumalasse Deism-usutakse, et on olemas üks jumal, kuid Jumal maailma ei sekku Panteism-universum ongi Jumal Panenteism-Jumal sisaldab maailma, kuid ei ole sellega samane Polüteism Polüteism tuleb kreeka keelest poly palju + teos jumal = palju jumalaid. Polüteism on iganenud usunditüüp mis pole veel jõudnud ülijumala (monoteism) aatesni ja jumalikustab füüsikalisi loodusjõude. Polüteist usub neid maailmasiseseid (füüsikalisi) jõude mis Jumal loonud on
Antiikfilosoofia ajaperioodiks on 7.-6. sajand eKr kuni 6. sajand pKr (Kvell, s.a). 1.1 Herakleitos (544 – 483 eKr) Herakleitos oli eelklassikalise ajastu üks omapärasemaid ning iseseisvamaid mõtlejaid. Ta arvas, et inimhinge surematus on lubatud vaid üksikuile, eriti puhtaile ja valituile. Toonitas vaieldamatut allumist seadustele, kuna „inimlikud seadused toituvad kõik ühest, jumalikust seadusest“ (Salumaa, 1991, lk 27). 1.2 Sokrates (469 – 399 eKr) Sokrates uskus isikulisse surematusse. Tema arvates elab hing ka pärast keha surma. Hing seisab kehast kõrgemal. Sokratese usk hinge surematusse. Keha surmaga eraldub hing kõigest materiaalsest ehk kõigest sellest, mis allub füüsika seadustele, ning läheb üle teise, ideaalsesse maailma, mida nimetatakse ka igaviku maailmaks Sokrates on öelnud, et “jumalad ei lakka hoolitsemast” heade inimeste saatuse eest ei nende eluajal ega ka pärast nende surma. Ta rõhutas, et hinge eest tuleb igal juhul hoolt
annaabi.ee 
