Kuni 1960. aastateni oli arhiivindus NKVD - Siseministeeriumi valitsemisalas, siis läks Ministrite Nõukogu otsealluvusse. Ka liiduvabariikides ja oblastites moodustati arhiivivalitsused. Riiklikul arhiivifondil oli sisemine liigitus, millest sõltus arhiivide struktuur. Dokumendid jaotati: 1) formatsioonide teooria kohaselt ajaloolisteks epohhideks enne 1917. a revolutsiooni pärast 1917. a revolutsiooni * Erandiks isikufondid, mida ei kästud "epohhideks" jagada ja käsitleti tervikuna; * ning kirikute-koguduste fondid (kirik oli igand ja selle arhivaalid, ka nt 1960. aastatest 1964, tuli anda 1917. a eelsete materjalide hulka). 2) administratiivne-territoriaalne jaotus (mille aluseks oli uus nõukogude administratiivne- territoriaalne jaotus). Sellest tulenevalt jagati arhiivisüsteem kõikidel tasanditel kaheks: N Liidu keskarhiivid (2 perioodi ORKA (Oktoobrirevolutsiooni Keskarhiiv) ja RAKA
(eesmärgiks Okupatsioonide muuseumi rajamine Eestisse; ilmunud mitu olulist teatmikku Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost), Mälu Instituut (enne: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon – IKUES), muud keskused. Allikad: arhiivimaterjalid ja publitseeritud dokumendid. Dokumendid Rahvusarhiivis, mis ühendab endist Riigiarhiivi (ERA), Filmiarhiivi (EFA) ja Ajalooarhiivi (EAA). Olulisim dokumentatsioon just seal. Lisaks isikufondid, haridusasutuste fondid, pea kõik arhiiviainesed. Tallinna Linnarhiiv (TLA), seal ka palju nõukogudeaegset materjali, mis seotud Tallinna ja tolleaegsete ettevõtetega. Ametkondlikud arhiivid – ministeeriumide arhiivid, kus on mõnel pool tallel ka ajaloolist dokumentatsiooni. Asutuste arhiivid ja muuseumide arhiivikogud. Isiklikud arhiivid, kes mingil moel tollase võimustruktuuriga seotud olid. VENEMAAL: Suur osa väga olulist infot on laialipaisatud ja Venemaal
annaabi.ee 
