Ma vaatasin selle seraali lõpuni, peale seda, kui seda esimest korda nägin. Ja kui see ära lõppes, olin kurb, kuid mõtlesin, et vot selline oleks kool, kus ma käia tahaksin. Mitte, et tänapäeval mul sellist hoolitsust vaja oleks, vaid selle pärast, mis õhkkonna selline hooliv suhtumine ja armastus laste vastu tekitab. Minu arvates peaks säärane inimestesse kui erakordsetesse ja ainulaadsetesse isiksustesse suhtumaine sellise hoolimisega püsima alates väiksest peale kodus, siis koolis, ülikoolis, ja isegi tööl. Isegi sõjaväes. Ja ka sõjas. Minu arvates ei mõjuks sõda inimestele üldse nii halvasti, kui sõjas oleks sõdurite ja inimeste heaolu esimesel kohal. Siis oleks hukkunuid sõjas ja muus mõttes langenuid elus palju vähem, ning riik saaks ausalt väita, et nemad tegid oma parima, mis nad teha võisid.
Luues sellise pinnase, muutute te uuesti oma reaalsuse peremeheks. Praegu olete te valmis kogu episoodi omaks võtma, kuna mõistate oma südamega, et igal juhtunud sündmusel on tähendus ja mõte. Oma südames te mõistate, et igas toimunud sündmuses on vaba valiku element, teiste sõnadega, te hakkate tasapisi selle valiku eest vastutama. Võttes vastutuse enda peale, suudate te vabalt edasi liikuda.Vaid siis, kui te suhtute oma eelmistesse isiksustesse kui näitleja oma mängitud rollidesse, olete te vaba minema kuhu soovite. Te võite südamekesksesse teadvusesse siseneda. Te ei ole seotud enam mitte ühegi oma varasema aspektiga ohvri või agressori, naise või mehe, musta või valge, vaese või rikkaga. Kui te suudate duaalsuseaspektidega mängida ja neid kasutada, kui nad toovad teile rõõmu ja pidulikkust, siis saate te aru elu tähtsusest Maal. Te tunnete tohutut rõõmu ja midagi Koju tagasitulemise sarnast
annaabi.ee 
