Ka Anne Veski koos teatas kaks nädalat enne laata korraldajatele, et kahjuks ei saa tulla. 2006. aasta 15. juuli algas üsna jaheda tuulega ja sügiseselt. Siiski täitus laadaplats kella kaheksaks kauplejatega. Silma hakkas varahommikune suitsukala järjekord. Tervitussõnad laadalistele ütles vallavanem Andres Hirvela ja päeva juhatas sisse Peeter Kaljumäe. Puhkpilli helide saatel algas kultuuriline osa, seejärel alustasid meie isetegevuslased. Oma etteaste oli nõus esitama ka vastloodud külakapell Kalli külast. Toredad tantsud olid selgeks õppinud Koonga kooli algklasside õpilased. Osteti, müüdi, kuulati esinejaid. Pastoraadi ees kutsus Riina Kappak lapsi töötuppa meisterdama, voolima, värvima jne. Väikesed laadalised said oma valmistatud kaelakeed ja joonistused kaasa. (Pikkmets 2006) Autoga laadale tulles pidi autoomanik lunastama parklapileti ja sellega oli võimalus osaleda loosimisel
Esinejad muutusid kannatamatuks ning ühingu president Pietro Massini, julgemata ise vokaalpartiid saata, pöördus Verdi poole palvega piinlikust situatsioonist päästa. "On täiesti loomulik, et ta ei usaldanud tundmatu muusiku partituurilugemise oskust," meenutas hiljem helilooja. "Kuid olin just õpinguid lõpetamas ning orkestripartituur ei suutnud mulle hirmu nahka ajada. Kiiresti suundusin klaveri juurde ning alustasin proovi. Mäletan väga selgesti iroonilisi muigeid, millega isetegevuslased mind vastu võtsid. Minu noor nägu, kõhetu kuju, vilets riietus kõik see sisendas vähe austust. Ent kuidas see ka polnud, proov jätkus ning ma ise läksin hoogu. Ma ei piirdunud enam saatega, vaid hakkasin vasaku käega mängides paremaga dirigeerima. Proovi lõppedes tehti mulle igast küljest komplimente... Pärast seda juhtumit usaldati kontserdi juhatamine minule. Esimesel avalikul esinemisel oli selline menu, et kontserti aadlike klubi suures saalis korrata tuli."
annaabi.ee 
