Kodumaale jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks. 1950 aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Tekkis uus põlvkond haritlasi, kelle läbimurre toimus 1960. aastatel. Tollane õhkkond oli märgatavamalt vabam, isikupärasem. Olid uued väärtushinnangud ja ideaalid. Rahvuskultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlaste aktiisus ja oma kultuurielu korraldamine. Eestlased viisid läbi isetegevusharrastusi, mis tähendas pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950. aastatel hakkas massiline isetegevusharrastus taanduma kõrgkultuuri ees. Jõuliselt kasvas ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises. Suurenes Eesti Raadio saatemaht. 1955. aastal alustas tööd Eesti Televisioon. Ajakirjandusväljaanded jagunesid nõukogude ajal vabariiklikeks ning linna- ja rajoonileheks. Kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile
Hävitati ka valikuliselt eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandit: hävitati märkimisväärne osa iseseisvuaegsest perioodikast ja ilukirjandusest ja puhastati raamatukogusi kodanliku ühiskonna päranditest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks oli vaja taotleda erilist luba. Rahvuskultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlaste aktiisus ja oma kultuurielu korraldamine. Eestlased viisid läbi isetegevusharrastusi, mis tähendas pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. Suursündmuseks kujunes 1947 a. üldlaulupidu. Hoolimata punalippude lehvimisest, muutusid laulupeod nõukogude ajal omanäolisteks rahvusliku varjundiga massiüritusteks. Eesti "teiseks hümniks" kujunes Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm", mis peaaegu alati laulupeo lõpetas. Kirjanduselu oli stalinlike repressioonide tõttu tükk aega madalseisus, alles 1960. aastate alguses tuli peale uus põlvkond noori kirjanikke,
annaabi.ee 
