Rahvaharidus: Põhjasõda andis tagasilöögi ka rahvaharidusele. Koolide arv oli kahanenud ja esialgu jäigi rahvahariduse edendamine vaid üksikute pastorite teeneks. Esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava kehtestai 1739. aastal. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid nendele 7- 12 aastasetele lastele, kel pastori arvates polnud võimalik kodus selgeks saada. Rahvahariduse miiniumnõudeks seati Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamine, isesesiev Piibli lugemine ja lauluraamtu kasutamine. Puudust oli koolmeistriest, raskusi oli laste kooli saamisega ja taluperedes nähti koolikohustust kui täiendavat koormist. 1765. aastal Liivimaa maapäeval vastu võetud uus koolikorralduskava nõudis rahvakooli rajamist kõigisse suurematesse mõisatesse. Kui lastel oli võimalik lugemine kodus selgeks saada võidi mõis kooli rajamise kohustusest vabasatada. Kirjutamisoskus jäi 18. sajanadil eesti talupoegade hulgas haruldaseks.
sidus piiskoppe maa külge, mida nad valitsesid, vaimulikena olid nad aga universalistliku kristliku maailmapildi kandjad. Olles ise sageli võõramaalased ja rohkem maailma näinud, vahendasid nad Liivimaale uusi kultuurilisi mõjusid. Piiskopkondade keskuseks oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Seal pidasi jumalateenistusi toomhärrad kõgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valimisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitel oli piiskopi kõrval isesesiev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomahärrad moodustasid koos piiskopidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, sest vähemalt 15.-16. sajandil oli enamus neist õppinud mõnes LääneEuroopa ülikoolis, see aga polnud teiste seisuste ja ameti puhul tavaline. Toomkirikute juures tegutses toomkool, mida juhatas üks toomhärradest skolastik. Õppetöö ladina keeles. Lisaks laulmisele, usule ja ladina keelele õpetati pisut matemaatikat.
annaabi.ee 
