möödunud (Elenurm jt 1997: 48). Need kaheksa psühho-sotsiaalset kriisi on: 11 imikuiga – põhineb lapse suhtel emaga jäägitul usaldusel, sest tegemist on abitu ja iseseisvaks eluks võimetu olendiga, varajane lapsepõlv – kujunevad tahted, oskus ennast kontrollida arendab iseseisvustunnet, mänguiga – on valdavaks liikumine ja uudishimu, proovile pannakse nii lapse iseseisvus kui ka ümbrusega toimetulek, noorem kooliiga – iga, kus õpitakse kontrollima oma kujutlusi ja harjutakse koolieluga, noorukiiga – on seotud identiteedikriisiga, see on aeg kus esitatakse küsimusi kes ma olen, mida ma tahan elus saavutada ja mida minult oodatakse,
saanud tavaliselt toimida ja funktsioneerida. Olukord rindel ja tagalas nõudis inimeste käitumist teiste mallide järgi- teatud olukordades oli tarvis käituda iseseisvalt ja teha otsuseid, oli teistmoodi kui 1930ndate II poolel. Sõjatingimustes polnud aega kõiki otsuseid kooskõlastada, käsuliinid toimisid teistmoodi. See kestis mitu-mitu aastat, süstis inimestesse iseseisvustunnet, et nad on vajalikud ja nende otsused on olulised. Kokkupuuted Läänega- sõda kergitas raudset eesriiet, mille taha NL oli sulgenud. Sõjaeelne pol oli olnud selline, et viia kõikvõimalikud väliskontaktid miinimumini. Sõda paotas eesriiet, tekkisid tihedamad kontaktid muu maailmaga, raudse eesriide kergitamise taga on olulisel määral sõjaaegne koostöö lääneriikidega, mis NL-l 1941 välja kujunes.
annaabi.ee 
