suur. Ent erinevalt näiteks kirjandusest, kus pagulasharu järgneva 20 aasta vältel säilitas selge ülekaalu koduharu ees, viis teatri suurem sõltuvus materiaalsetest oludest kutseliste truppide kiirele hääbumisele paguluses. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Draama jäi alati üheks pagulaskirjanduse nõrgemaks liigiks. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost
Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid vallamaju ning seada ametisse iseseisvusaegseid omavalitsusi. Metsavendlus näitas, et eestlased ei olnud tollal veel kaotanud usku omariikluse taastamisse. Järgmine võimalus oli eestlastel liituda Saksa armeega, millega vabatahtlikult liitus eestlasi, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Järk- järgult mindi üle sundmobiliseerimisele. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida
Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine. Aset leidsid ulatuslikud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljonide vahel. Eestlastel õnnestus üle võtta kümneid vallamaju ning seada ametisse iseseisvusaegseid omavalitsusi. Metsavendlus näitas, et eestlased ei olnud tollal veel kaotanud usku omariikluse taastamisse. Järgmine võimalus oli eestlastel liituda Saksa armeega, millega vabatahtlikult liitus eestlasi, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Järk- järgult mindi üle sundmobiliseerimisele. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida
Jätkudes läbi kolme sõja-aasta (1941-1944) ning siis täie jõuga naasnud stalinliku terrori, järgnes nüüd ligi 15-aastane pime aeg. Ühtlasi tõi II maailmasõda kaasa tillukese eesti kultuuri harjumatu jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost. Piiratuma politiseerituse tõttu
annaabi.ee 
