Saanud alguse eeskätt Saksamaalt ja Inglismaalt, levis uus romantiline vaim kiiresti ka Lääne-Euroopast väljapoole. Samaaegselt sakslase Heine ja prantslanna George Sandiga, koguni varem, jõudsid loomeküpsuseni venelased Puskin ja Lermontov, poolakas Mickiewicz ja ameeriklane Cooper. Pärast pikka seisakut hakkasid romantismis elavnema kirjandus ja kunst Lõuna-Euroopa maades (Hispaanias, Itaalias). Muidugi tuleb arvestada, et rahvaste erinev kultuuritase andis romantismile kõikjal iseomase värvingu. Ida-, Põhja- ja Lõuna-Euroopa, aga ka Ameerika maailmajao nooremates rahvuskultuurides säilis romantismiski tugev valgustuslik kallak. Seetõttu esines sealsetes kirjandustes harva nii põhjalikku maailmatüdimust ja pettumust inimmõistuse viljades nagu näiteks prantsuse esimesel tähtsal romantikul Chateaubriand'il või seejärel Byronil. Lootus oma rahvuslikke kultuure üles ehitada ja usk õiglase võitluse tähendusse tõi neisse
progressi võimalusest. Comte ja Mannheim põlvkondadest Auguste Comte oli esimene, kes üritas põlvkondi süstemaatiliselt uurida. Cours de philosophie positive (1842): Comte leidis, et ühiskondliku muutuse põhjuseks on põlvkondlik muutus, mis seisneb vastuolus järgnevate põlvedega. • Põlvkonnas süvenev alalhoidlikkus viib neid varem või hiljem vastuoludeni noortele iseomase uuendusmeelsusega. Karl Mannheim soovitas jagada generatsioonide uurijad kaheks koolkonnaks. •Positivistideks nagu Comte, kes mõõtes sotsiaalseid muutusi 15 kuni 30 aastaste ajavahemikena, taandavad tema sõnul ajaloo “kronoloogiliseks tabeliks”. Teist, luulelis-ajaloolist koolkonda esindavad Wilhelm Dilthey ja Martin Heidegger. See koolkond lähtus sotsiaalsest kontekstist tulenevatest personaalsetest kvalitatiivse iseloomuga kogemustest.
(Interdependenz) mõiste. Just vastastikune sõltuvus on Eliase jaoks see, mis läbistab ajaloolisi protsesse. Vastastikune sõltuvus pole tema jaoks ei isiklike kavatsuste tagajärjed ega nö ajaloos tegutseva mõistuse tagajärjed. Erinevalt Hegelist ja saksa historitsismi traditsioonist asetab Elias rõhu vastastikuste 4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 13 sõltuvusvõrkude sundusjõule, mis kujundavad igale ajastule iseomase sotsiaalsete vormide konfiguratsiooni. Elias loobub klassikalisest vaidlusest vabaduse ja determinismi mõistetes (mõlemad eeldavad isoleeritud subjekti olemasolu) ja soovib ennekõike tuvastada ,,formatsioonid", mis ühendavad inimesi omavahel ja kujundavad seeläbi nende võimalike otsuste ja tegevuste ruumi. Nende ,,formatsioonide" (nt õukod) vorm ja sisu on omakorda keeruliste ajalooliste protsesside tulem, kus vastastikuses sõltuvuses
annaabi.ee 
