tahe. Inimesel on kontroll ja vastutus oma elu eest ning inimene püüdleb arengu ja täiuslikkuse poole Kognitiivne lähenemine rõhutab, et mõtlemine, teadlikkus, analüüsivõime, taju juhib inimese käitumist. Isiksuse kujundab sotsiaalne õppimine ja sotsiaalsed kasvutingimused. Bioloogilise teooria suund kirjeldab isiksust organismis, eriti ajus, toimuvate bioloogiliste ja keemilisted protsesside kaudu. Seadumus- või iseloomujoonekeskne käsitlus põhineb inimese iseloomujoontel ning taandub kahele mõõtmele: ekstravertsus-introvertsus ja neurootilisus-emotsionaalne stabiilsus. Ekstravertne inimene on avatud teistele inimestele ja keskkonnale, seevastu introvertne inimene on rohkem keskendunud oma seesmistele kogemustele. Neurootiline inimene kaldub olema emotsionaalne ja kergesti ärrituv ja stabiilne inimene on emotsionaalselt püsivam. Selline käsitlus on pannud aluse
ja füüsise harimist, vaid inimese iseloomu, tema põhiolemuse sünnipärast muutumatust. Mis on iseloom? Jüri Allik (2009) räägib oma raamatus "Psühholoogia keerukusest" sünnipärastest iseloomuomadustest, mis elu jooksul oluliselt ei muutu ja mis kasvatusele ei allu. Ehkki isiksusepsühholoogia õpikud eristavad tavaliselt mitut põhimõtteliselt erinevat käsitlusviisi (psühhodünaamiline, humanistlik, kognitiiv-käitumuslik ja iseloomujoonekeskne käsitlus), peatub ta uue põlvkonna isiksuseteooriatel ning selgitab viie faktori teooriat, mille loojateks on Robert R. McCrae ja Paul T. Costa. Inimest saab kirjeldada viie suure omadusega: neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus, kusjuures igale inimesele iseloomulik käitumismuster kujuneb välja vastastoimes keskkonnaga. Mida siis ühe või teise omaduse kindlakstegemiseks inimese juures uuritakse?
annaabi.ee 
