vihikutes näitas Marx, et filosoofia ei sobi kokku reigiooniga. ( Sealsamas: 22) Väitekirjas hindas Marx kõrgelt osa, mida suurte kreeka atomistide Demokritose ja Epikurose filosoofilised vaated inimkonna vaimses arenemises etendasid. Marxi teeneks oli ka Epikurose filosoofilises süsteemis leiduvate dialektika elementide kättenäitamine. Eriti märkis ta ära Epikurose õpetuse aatomite spontaanse kõrvalekaldumise kohta, nähes selles iseliikumise dialektilise printsiibi väljendust. Kõrvalekaldumise printsiipi tõlgendab ta kui aktiivsuse, tegevuse printsiipi. Epikurose filosoofia rajanesid tema eetilised vaated ja eeskätt vabadusõpetus. Moraaliprobleemide käsitlemisel lähtus Marx seisukohalt, et filosoofia peab ellu aktiivselt vahele segama. Ta pooldas mõistmatu maailma ümberkujundamist, rõhutas filosoofia ja elu dialektilise ühtsuse printsiipi. (Fedossejev et al. 1972: 30) 8
endale ette või vähem selgelt ette,et idealism on õpetus,mille järgi asjade tõeline olemine pole muud kui mõte,idee,mõiste.Uuel ajal aitas selle kujutluse juurdumisele eriti tugevasti kaasa Hegel.Hegelil on asja olemine ja isegi terve maailma olemus tõepoolest ,,idee".Loodus see on ,,idee" olemise teine vorm,ta ,,teisitiolemine".Inimühiskonnast ja ühiskondliku inimese teadvusest ei maksa rääkidagi.Need on tollesama ,,idee" iseliikumise vormid,"idee",mis pidulikult sammub mööda teadvuse tõusvaid astmeid,kuni jõuab ,,absoluutse" ideeni , selle avanemiseni kunstis,religioonis ja filosoofias. VI ega ka V sajandil e.m.a. ei näinud ükski kreeklane veel uneski oletust,et olemise olemus on ,,idee" selle termini hegellikus tähenduses.Tõsi küll,Elea filosoof Parmenides väitis,et ,,üks ja seesama on mõte ja see,millest ta/mõte/ mõtleb",ning mõned filosoofia ajaloolased,eelkõige
annaabi.ee 
