Ülal on pruunikas, kõhualune valge, rind, puguala, kurgualune, laup ja põsed oranzpunased, ühesugused nii isa- kui ka emalinnul. Punarind tegutseb maapinnal, madalail põõsail ja puudel. Maas liigub punarind kiirete hüpetega, sageli nõksutab keha, ajab saba püsti ja hoiab tiivad ripakil. Uudishimu tõttu satub ta kergesti igasugustesse püünistesse, sageli aga leiab sealt väljapääsu. Mõnede ornitoloogide arvates on ta väga seltsimatu ja riiakas, tundub aga, et tema riiakus on iselaadselt mänglev ja lõbus. Kuigi nad ühtelugu üksteist jälitavad ka tiksuvalt tõrelevad, hoiduvad lähestikku nad lähestikku ning on üksteisest huvitatud. Inimese suhtes on punarind nii mõõdukalt ettevaatlik kui ka usaldav. Kui inimene teda tähele ei pane askeldab punarind temast mõne sammu kaugusel. Metsas liikuvat inimest või koera seirab ta tähelepanelikult, tuleb talle tükk maad vastu, uudistab tema igast
Riho Päts on meenutanud, kuidas kuulis kord Mart Saart, kuidas too oma teoseid mängis: ,,Nägin esmakordselt nii lähedalt Mart Saart täisverd pianistina ja see ületas kõik mu senised kujutlused interpreedist kui niisugusest üldse. Mulle näis tookord, et saaresse oli asunud justkui teine vaim: niipea kui ta mängima hakkas, muutus ta kahvatuks, hingamine kujunes erutatuks, katkendlikuks, isegi nohisevaks, silmad läksid erakordselt suureks ja ümmarguseks, vaade muutus kuidagi iselaadselt kontsertreerituks. Iga närv ja lihas, rääkimata mõttest ja tundest, paistis elavat vaid esitatavast muusikast. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis mängule imetlusväärse vaimulennu, harukordse tehnilise meisterlikkuse ja ülima sugestiivsuse." Hüpassaare oli heliloojale kõige olulisemaks paigaks hingejõu taastamiseks, looduses uitamiseks, loometööks. Mart Saar oli väga lähedane loodusega. Muusikateadlane Karl Leicher meenutab: ,, 1947
annaabi.ee 
