Suurimad viirused on rõugeviirused. Mis kaitseb meid viiruste eest? IMMUUNSÜSTEEM, mille moodustavad valged vererakud ehk lümfotsüüdid: B-lümfotsüüdid, mis toodavad antikehasid T-lümfotsüüdid, mis lagundavad valesid valke tootvaid rakke. Makrofaagid ehk õgirakud, mis fagotsütoosi teel toituvad antikehadega märgistatud "vaenlastest". Kui pärilikkusaine on peremeesrakku vallandatud, saab viirus raku juhtimise üle võtta. Nii toimides tekitab viirus iselaadse viirusevabriku -- raku, mis on sunnitud viirusest koopiaid aina juurde tootma. Pärast viiruse sissetungi on rakk sisuliselt surma mõistetud. Kuna normaalsed funktsioonid on invasiooni tõttu takistatud, ei saagi rakk ellu jääda. Pärast raku surma lastakse selle sees toodetud uued viirused lahti peremeesorganismi. Nood siirduvad nakatama järgmisi rakke. Taoline tsükkel jätkub, kuni peremeesorganism töötab välja viisi viirusele vastuhakkamiseks. Elusorganismide tunnused 1
ülev, et surm ei tundugi kohutav.Maarja ilmest ja olekust õhkub rahu, isegi mõningast kergendust, surm on kaasa toonud maistest piinadest ja kannatustest vabanemise. Neile, kes ei tunne kristlikku kultuurilugu, võib see skulptuur jääda lihtsalt teoseks, mis ülistab inimkeha loomulikku harmooniat ning ilu ja annb aimu kunstniku tohutust osavusest raidkunsti vallas. Seda paari võib pidada ka armastajateks, noor naine ümbritseb oma põlvedel lebaja iselaadse helluse auraga,sellest õhkub resignatsiooni, leppimust, lõplikkust kuid mitte lootusetust ega ahastust. Igal juhul, kas on teada, kellega tegemist või mitte, peaks küll igaüks mõistma, et tegemist on äärmiselt lähedaste isikutega. 10. Piltidel Ilmagaleriis on autoreid kaks, suurim kunstnik, kes üldse võib eksisteerida, loodus, ning inimene, kes põlistab selle loomingu, tabab ainukordse hetke. Loodus pakub lõpututes variatsioonides võrratuid vaateid, loob kauneid mustreid
Universumis. Tõsi küll, eriti võimsa super- või hüpernoovana plahvatav täht võib hetkeks veelgi heledamaks lahvatada, kuid kvasarite heledus pole lühiajaline sähvatus, vaid kestev hiilgus. Kvasarid on nii heledad, et esialgu ei suudetud uskuda nende paiknemist kaugel väljaspool meie Linnutee galaktikat. Õigupoolest ei usu nii mõnigi astronoom seda siiani, ja neist võib ka aru saada. Kui teleskoopitorus paistev hele täpp on lähedane nähtus, võib selle olemust selgitada mõne iselaadse tähega. Kui aga heleda täpi põhjustaja asub Universumi teises servas, peaks see sisaldama uskumatult palju tähti - kümneid ja isegi sadu kordi rohkem kui kõige suuremates galaktikates. Vaatlusandmed on aga näidanud, et kvasari kiirgus lähtub piirkonnast, mis on väiksem kui Päikesesüsteem. Selleks, et mahutada säärast tohutut kiirgust tekitav mehhanism nii väiksesse ruumalasse, peame appi võtma kogu
mitte olnu saamist olevaks), mis on aga võimatu, kuna kõik, mis pole olev, on mitte-olev, mitte-eksisteeriv. Tegemist on äärmusliku "loogilise" väitega, mis lähtub vasturääkivuse välistatusest kui ühest loogika põhilisest printsiibist, mille esmasõnastajaks võib Parmenidest teatud mõttes pidada, kuigi loogika kui valdkond tekkis märksa hiljem. Parmenidese loogikat pole ka sisu poolest õige pidada väga sarnaseks abstraktse või formaalse loogikaga, tegemist on pigem iselaadse "füüsilise loogikaga". Muutumatust olevast tekib muutumate näivus. Empedokles- Empedoklese õpetuse järgi koosneb kogu olev neljast juurest (hilisemas terminoloogias elemendist): vesi, maa,õhk ja tuli, mis ei teki ega kao, on igavesed, muutumatud ja võivad seguneda, kuid mitte üksteiseks muunduda. Nende omavahelisi suhteid mõjutavad kaks vastasjõudu: Armastus (philia), mis paneb mateeria eri vormid tõmbuma ja segunema, ning Vaen (neikos),
annaabi.ee 
