Tuglas, ,,A. H. Tammsaare toodangu piirjooned", ,,Vaba Sõna", lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse (,,Jah, magage, magage magusasti, isad ja pojad!"). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas). Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud ,,kriipseldaja" sisemgi hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat, kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub ,,Kuresaare vanades" leitud lõpplahenduse. Peaaegu samade sõnadaga kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina teineteisest lahkudes: ,,Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud." Aga kummagi pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin ,,naturalistliku iroonia" tähenduse
on harjunud omama laenumaad" (U. B. 753, a. 1333), ,,nagu teised vabad kurelased, Kura õiguse järele" (1. XII. 1439), jne. N. n. vabad talupojad asuvad oma kohtadel õieti sellesama õiguse alusel, mille põhjal Liivimaal alguses kõik päriselanikud oma päriskohtade omanikkudeks pidid olema ja jääma. Muutunud oludes on see õigus neile iseäralise lubaduse põhjal alale jäetud. Seesuguste vabamate päris- maalaste vabadusemäär ja iselaad olenes peaasjalikult sellest, kas tuli maksta alalist maksu või kanda ainult isesugused kohused (nagu sõjateenistus 1 hobusega, käskjala-ja muud sõidud, ,,lossitööd") ja kas oli sealjuures mingisuguseid kohuseid vasalli või aga ainult maaisanda vastu. Harilikust, ikka rõhuvamaks muutuvast teotegemisest ja orjusest vasallidele olid kõik need vabamad pärismaalased küll vabastatud. (Pärismaalaste laenumaade ja vabade talupoegade kohta v. Bunge, m. t., lk. 36 jj
annaabi.ee 
