rohekas hallikas marmormuster tiiva alaküljel. Pealt on emaste tiivad vaid õrnade mustade joontega Isane suudab puhkeasendis olles peita oma oranzid esitiivad valgete tagatiibade taha. Tiibade alaküljed on roheliste ja valgete laikudega ning pakuvad suurepärast maskeeringut, kui liblikas istub sellise lille nagu mets-harakputke või salukõdriku õiel. Sealjuures tiibade roheline värv, kui lähedalt vaadata, koosneb kollasest ja mustast värvist. Tundlad on hallid valge otsaga. Isasliblikal on pea ja rind kaetud kollakashallide karvakestega, emasliblikal on karvad tumehallid. Areng Koiduliblika valmikud toituvad paju ja mitmesuguste lillede õitel. Sügisel nad surevad ära, talvitub üksnes nukk. Emane muneb munad ükshaaval mõne ristõielise taime, näiteks aas-jürilille või salukõdriku õiele. Ta valib neid õisi, mis sisaldavad glükosinolaate. Emaseid köidavad suured õied, nagu näiteks hariliku öölille omad, isegi kui seal on röövikule vähe süüa
võiliblikas fluktueeriv (regulaarselt lõuna poolt sisse rändav), arvatavasti on Kagu- Eestis olemas ka püsipopulatsioon. Minu kodukohas on see tavaline liblikas. Esimene põlvkond on mais- juunis ja tavalisem teine põlvkond juulist septembrini. Juulis- augustis võis teeservades kahesaja meetrisel lõigul kohata umbes kümmet liblikat. Viimaseid liblikaid nägin oktoobri alguses enne öökülmade saabumist. Tiibade siruulatus on 4,2- 4,8 cm. Tiibade ülapool on isasliblikal kollakasroheline, esitiibade tipuosa on musta mustriga. Esitiiva ülemises osas on must täpp, alatiiva keskosas oranžikas kaheosaline täpp. Emaste tiivad on heledamad ja tiiva otstes olev must muster vähemärgatav ning mõnikord puudub täiesti. Liblikad lendavad maanteede- ja raudteetammide ääres, ristiku- ja kesapõldudel ja mujal avamaastikul. Röövikute toidutaimedeks on liblikõielised (hiirehernes, lutsern, nõiahammas ja ristik), röövikut on leitud ka teistel taimedel
annaabi.ee 
