tohtinud kasutada raadiosidet, et ameeriklased oma elektrooniliste seadmetega neid pealt ei kuulaks. Sidet väeosade ja Havannas asuva peakorteri vahel peeti edasi-tagasi sõeluvate käskjalgade vahendusel suusõnaliselt. Baasidesse jõudnud, leidsid sõdurid eest tingimused, mis olid rasked neile endile ja ebasoodsad nende varustusele. Niiske palavus, moskiitoparved ja mürgised guajakipuud (Kuuba isaosas) tegid elu peaaegu talumatuks. Tavalisi kaevikuid ei saanud kaevata, sest põhjavesi tuli vastu, ning sõdurid pidid rajama okastraataiaga muldvalle. Raske töö käis kümne- kuni kaheteistkümnetunniste vahetustena nii päikeselõõsas kui vihmas. Stardiplatvormide jaoks toodi NSV Liidust kohale suured raudbetoonplokid. Kuna kivise pinnase tõttu ei saanud ekskavaatoreid ja buldoosereid kasutada, pidid sõdurid paneelid käsitsi paika panema
rändeosed. Üksikutel liikidel on eosed liikumatud, viburiteta. Suguline sigimine toimub sugurakkude abil. Valdaval enamusel rohevetikatel on sugurakud ühesuurused, kestata,l viburitega varustatud. Vähestel liikidel on isasugurakk väiksem, sesda nimetatakse spermatosoidiks. Mõnedel liikidel on emassugurakk kaotanud liikumisvõime, ta on suhteliselt suur, viburiteta. Teda nimetatakse munarakuks. 7. MÄNDVETIKAD Mändvetikad on magevee taimed. Seetõttu esinevad nad enamasti Läänemere isaosas ning nende esinemis sagedus väheneb lääne suunas. Mändvetikad ei kasva avamerel, vaid piirduvad rannavete ja vaiksete madalaveeliste lahtedega, eelistades mudast põhja, kuid võivad kasvada ka liival. Oma välisehituse poolest meenutavad nad kõrgemaid taimi, kuid oma anatoomilise ehituse ja paljunemise järgi kuuluvad nad vetikate hulka. Nad näevad välja nagu mõnekümne sendimeetri pikkused männitaimekese. Tallus on eristunud
annaabi.ee 
