ta hakkab Delose looga seostama iseennast ja oma elu. Isabel on emigrant. Ta ema peab väikest kirjatarvete kauplust ning püüab inimestele selgeks teha, et polegi oma päritolult täiesti juut. Isavel on aga nii hinge- kui ka maapagulane. Neiu on keerulises olukorras, ta ei leia oma kohta inimeste keskel. Isabel on muusikaliselt andekas. Musikaalsuse on ta pärinud oma tasakaalutult isalt, keda tüdruk siiski väga armastas. Isa-ema halvapoolsed suhted on jätnud Isabelile sügava armi. Nüüdseks surnud isa oli sõnaks ema võimu all. Mehe eneseväärikus ja elutahe olid tallatud põrmuks. Isabel tajus kõike seda juba lapsena. Seepärast on ta enesessetõmbunud ning pelglik inimeste suhtes. Suvi on saabunud ning Isabel kohtab Martin Justust- ajalooõpetajat, kes on otsustanud kirjutada raamatu Sokratesest. Martin Justus on abielus, kuid mitte õnnelikus. Ta elab niasega koos puhtast mugavus- ja harjumustundest. Armastus on kustunud juba ammu
huvipakkuvam ja peale selle on ka minu arvates tõestuslikud materjalid üpriski usutavad. Kui inimesed arvavad, et Kolumbus uskus kuni surmani, et oli avastanud otsetee Indasse, siis võivad nad eksida, kuna Kolumbus oli astunud 1498. aastal Orinoco suudme lähedal mandrile ja viibinud viie aasta pärast Honduurase rannikul ja Panama maakitsusel, aimas ta võib-olla oma hinges, et kõik need maad ei asu paraku mitte Aasias. Kuid ainult üks kord, kirjas Hispaania valitsejaile Fernandole ja Isabelile on ta kirjutanud: "Aga Teie, Kõrgeausused, olete omandanud niisugused maad ja neid on nii palju, et see on teine maailm..." (Varsavski 1982:13). 24 Muide, teise maailma all mõtleb Kolumbus antud juhul kõige tõenäolisemalt teist maailma, kui oli varem tuntud Aasia maailm. Ka üks kuulus teadlane-humanist Pietro Martire d'Anghiera, kes oli kõigest aasta enne seda poolküsivalt kirjutanud, et "keegi Colón on jõudnud, nagu ta ise oletab,
annaabi.ee 
