Teen parempöörde ja jõuangi Volli juurde. Pean ta maja ees kinni ja annan mõnusalt gaasi. Volli tuleb majast välja ja kõnnib särgiväel minu auto juurde. Ma lasen akna alla. Volli ütleb: ,,Mõnus hääl." Mina muigan. Tulen autost välja ja me lähme majja. Mingi kärsahais on. Ütlen: ,,Kuule mees, kui sa süüa teha ei oska siis ära tee!" Ta vastab: ,,No, ahju kütsin, noh." Mina: ,,Veel hullem." Volli irvitab. Ma annan talle laksu vastu nägu ja ütlen: ,,Mida sa irvitad?" Me naerame. Volli toob mulle pudeli õlut ja me istume diivanile. Ma võtan puldi ja panen teleka tööle. Volli tõmbab mul puldi käest, paneb teleka kinni, läheb muusikakeskuse juurde ja paneb selle tööle. Ma ütlen: ,,Pane bassi juurde." Volli keerab bassi põhja. Mõnus. Kuulame paar lugu ära ja Volli ütleb: ,,Kuule läheks tooks poest õlut juurde?" Ma tõusen püsti ja kõnnin majast välja. Istun autosse ja panen raadio tööle. Volli istub minu kõrvale ja keerab heli valjemaks
nõudva liigutuse, et kurt aimama hakkas, milles asi seisab. Prevoo pöördus karmil toonil tema poole: «Mis sa, lurjus, oled teinud, et siia sattusid?» Vaene mees, arvates, et prevoo tema nime küsib, katkestas oma tavalise vaikimise ja vastas kähiseva kurgu-häälega: «Quasimodo.» Vastus sobis nii vähe küsimusega, et metsik naerulagin uuesti algas ja härra Robert vihast punetades kisas: «Kas sa ka minu üle irvitad, sa igavene pätt!» «Jumalaema kiriku kellalööja,» vastas Quasimodo, arvates, et tal tuleb kohtunikule seletada, kes ta on. «Kellalööja!» ütles prevoo, kes hommikul, nagu juba ütlesime, nii pahas tujus üles oli ärganud, et talle polnudki vaja nii veidraid vastuseid, et vihast turtsuma hakata. «Kellalööja! Pariisi tänavanurkadel lasen ma su turjal keppidega kella lüüa! Kas kuulsid, sa lontrus?»
annaabi.ee 
