Panin riidesse, sõin hommikus ja asutasin end kooli poole teele. Klassi astudes olid kõik kuidagi kahtlase näoga. Mõned näitasid minu peale näpuga, teised naersid. Ma ei saanud midagi aru. Kuniks ma vaatasin enda armsa klassiõe hallidesse silmadesse, mis põlesid vaenust. Ma olin segaduses ega mõistnud midagi. Pärisin temalt, et mis lahti? '' Suurt midagi peale selle, et su unistuste mees on ka enda staatusest teadlik!'' lausus ta kurjakuulutaval irvel. Ma ei suutnud seda uskuda. Ta ju lubas, et ta ei iitsata sellest kellelegi. ''Eks tuleb tunnistada jah, et ma olen päris kuum tükk,'' ütles mu ,,prints valgel hobusel", ''sinu kohta ei saa kahjuks sama öelda!'' See tegi pisut haiget. Mitte niivõrd see, mida ta minust arvas, vaid fakt et ma olin teda pidanud teistsuguseks. Igatahes ei suutnud ma enam klassis viibida ja jooksin sealt minema. Krahmasin garderoobist jope ja jooksin koju.
Luuleraamat ’’Täisminevik’’ on suunatud vanematele inimestele ja luuletustest arusaamiseks pidin ma väga süvenenult lugema ja mõtlema. See 369-leheküljeline raamat oli täis luuletusi, mis minu arvates võiks huvi pakkuda täiskasvanud lugejale. Huvitavaim luuletus oli ’’Kübaraga’’ Kas tõsimeeli väidad, et Luud-kondid, lülisammas pikk ka mul on selline skelett? ja igi-irvel hammastik… Et sama hallis koljuluus Kui annad kätt, siis mõtled, et on kinni mälu, mõtted, juus, su peos on kontidest bukett? et haraline lõuaots Ja ütledki, et meelepett on tegelikult kondiklots, on muu – jääb kindlaks vaid skelett? et üle kummis ribidest Las ma siis petan oma meelt
annaabi.ee 
