termineis on eksitav katse muuta epohhi normaalne diskursus kehtivaks igavesti. "Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus" 1989 (Contingency, irony, and solidarity" Igal inimesel on varuks hulk sõnu, millega õigustada oma tegusid, uskumusi ja eluviisi -- piirsõnavara. Historitsistid: -- valdav eneseloome e. privaatse autonoomia soov (näit. Heidegger ja Foucault). -- domineerib soov õiglasema ja vaba kogukonna järele (Dewey ja Habermas) Ironist on teadlik oma kesksete uskumuste ja soovide sattumuslikkusest -- kes on piisavalt historistlik ja nominalistlik, et hüljata mõte, nagu osutaksid uskumused ja soovid millelegi väljaspool aega ja juhust. Ironist - inimene, kes vastab kolmele tingimusele: 1) tal on radikaalseid ja pidevaid kahtlusi piirsõnavara suhtes, mida ta parasjagu kasutab, sest talle on avaldanud muljet ka teised sõnavarad, mida teised inimesed või loetud raamatud on pidanud piirsõnavaraks
Peamiselt tuntakse teda ,,Gulliveri reiside" järgi. Seda võetakse kui lasteraamatuna ja lihtsustatult. Swifti enda saatus- Inglane, kes sündis Iirimaal üsna vaeses perekonnas. Hariduse omandamine on olnud raske. Ta on olnud tükk aega Inglise aristokraadi õukonnas kirjadekirjutaja ja selle kaudu segatud ka ägedatesse poliitilistesse võitlustesse. See, mida meile poliitikast näidatakse, on siiski jäämäe tipp. Tavakodanik tavaliselt sügavale poliitakasse ei sekku. Swift oli ironist , vaatas maailma iroonilise pilguga. Tema puhul kumab läbi siiski reisikiri kui zanr. Haritud mehena oli ta kursis antiikkirjandusega ja hindas paljusid antiikautoreid, kellelt on saanud mõju. Ta oli veidi ka klassitsistlike vaadetega(eeskuju Alexander Pope- aga ta pole puhas klassitsist). Swiftile on omane vohav fantaasia . See pole aga omane Defoe-le. Swiftil on viide Euroopa tavale. Just fantaseerivatele reisikirjadele, varasematele kaartidele , kus on mereelukad jne.
annaabi.ee 
